Foto: Andres Putting

Briti peaministri David Cameroni jaoks on mõlemad otsused kaotus. See oli tema rumal ja poliitiliselt lühinägelik avantüür, see referendum. Peen valimisvõitluse trikk. Kui britid lähevad, on tema karjäär läbi, kui jäävad, pole ka midagi hõisata. Euroopa partnerite silmis on teda üsna raske tõsiselt võtta.

Kui nad jäävad, peaksid valitsuses suured muutused tulema (pooled ministrid on lahkumise leeris). Kui unistada, siis võiks „jaa“ korral Briti valitsus muuta oma väiklast ja ebakonstruktiivset Euroopa poliitikat (mis põhiliselt seisneb kõikide ettepanekute ja reformide tõrjumises) ja tõepoolest pakkuda välja uuendusi, mida Euroopa Liidus nii mõnedki toetada võiksid.

Brittide lahkumisega kaotame liikmesriigi, kus turumajandust peetakse normaalseks ja kus ettevõtlusvaim on hinnas. Britid austavad tõemeeli ausat vaba konkurentsi. Kui prantslased võidavad riigihanke Inglismaal, siis nad saavadki selle hanke.

Lahkulöömisliikumise üks juht Nigel Farage, kellega õnnestus isegi tuttavaks saada, räägib, et Suurbritannial pole Euroopat vaja, sest tal on tema 2 miljardit inimest. Oma kõrvaga kuulsin! Mis kaks miljardit? Kui lahkumine võidab, peab ta tõestama, et USA, India, Pakistan, Lõuna-Aafrika on endiselt Suurbritannia vasallid, muidu ei tule see number kuidagi kokku. See on koomiline, aga see näitab, kui elus on väga vanad illusioonid Briti suurvõimust.

Muide, inglise tipp-poliitikuks tõusnud Nigel Farage võlgneb oma tõusule tänu Euroopa Parlamendile. Nimelt seal tekkis talle auditoorium ja võimalus Euroopa Liidu vastast kõnelemist edendada.

Paanikaks pole põhjust

Pärast II maailmasõda kaotasid britid ameeriklaste robustsel survel majanduslike erisuhete õigused oma impeeriumi maadega, impeerium avati konkurentidele, s.t. USAle. Võitlus peeti maha seoses Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga loomisega Bretton Woodsis USAs 1944. Britid pidid alla andma, sest neil oli tohutu sõjavõlg ja ameeriklased nõudsid vaba turgu. See, mitte 1961. aasta (kui suur hulk kolooniaid iseseisvus), oli koloniaal-Britannia lõpp. W.Somerset Maughami maailm lakkas olemast.

Kui „jaa“ võidab, siis on see sama suurusjärgu vaimne mõju. Lõplikult saab selgeks, et mingit erilist Briti maailma, mis on alternatiiviks Euroopa Liidule, pole olemas. Vähemalt ei usu seda noorem rahvas.

Tähelepanu väärib küsimus, kas kogu kampaaniast endast ka mingid õppetunnid tulevad. Valetamine on olnud meeletu. Näiteks ütles seesama Farage (karjus pigem), et Euroopa abi Walesile on 2,8 miljonit eurot. Üks tuttav Walesi kõrge ametnik ütles, et tegelikult on number 280 miljonit. Kas jääbki nii, et populistide valetamisele pole mingit piiri, ja rahvas usubki? Või – kes on need, kes usuvad?

Varsti saame tulemuse teada. Ega paanikaks pole ka põhjust. Elu läheb edasi. Mõlema variandi puhul saab tagajärgi hinnata mitte enne, kui vast umbes aasta pärast. Siis näeme, mis on saanud Ühendkuningriigist ja Euroopa Liidust. Euroopa Liit tõenäoliselt tugevneb mõlema variandi puhul, ainult et erineval moel.