Siim Kallas, Viimsi vallavanem Foto: Sven Arbet

2008-2012.a. kriisi lahendamine läks palju maksma. USA president G.W. Bush käivitas 3. oktoobril 2008 nn. TARP programmi (Troubled Assets Relief Program), algses summas 700 miljardit dollarit. Tegelikult suunati majandusse 431 miljardit. Programm loeti lõpetatuks 2014. Riik sai majandusse paigutatud raha isegi väikese kasuga tagasi.

Euroopas kasutati panganduse kokku kukkumise vältimiseks riigiabi (põhiliselt laenamise näol) 4,5 triljonit eurot. Eurotsooni riikide valitsuste koguvõlg oli 2007.a. 65,9% sisemajanduse kogutoodangust, 2013 aga 92,8%. 2018ndaks on võlga allapoole toodud, see oli 85,9% SKTst.
Kriisi käigus said paljud Euroopa Liidu liikmesriigid suurt rahalist abi. Iirimaa 62,5 miljardit eurot (koos sisemiste ressurssidega üle kolmandiku SKT-st), Ungari 20 miljardit, Läti 7,5 miljardit. Ja muidugi Kreeka – kogupakett 164,5 miljardit (SKT 214 miljardit).

Tasub meeles pidada sedagi, et Eesti Vabariik sai Tartu rahu alusel Vene Föderatsioonilt 15 miljonit kuldrubla, mis oli väga suur summa. Vabariik suutis selle raha ära raisata ettevõtete toetamisele, millel polnud tulevikku. Aga oli inimesi, kes said rikkaks.

Kriis tabab poliitikat ja poliitikuid erinevalt. Tavaliselt ei olda nendeks kunagi piisavalt valmis, aga võtmeküsimus on, kui kiiresti suudetakse adekvaatselt reageerida. Ka on riigiti valmisolek erinev. Sõltub reservidest ja kriisidega tegelevate ametkondade võimekusest. On üks rühm poliitikuid, kes kriisiolukorras tunnevad ennast nagu kala vees. On tõhusad, otsustusvõimelised ja pädevad. Teine rühm on, kes kõhklevad, jäävad hiljaks, ja kelle tugevus ilmneb stabiilsetel aegadel. Kriisipoliitikud kipuvad aeg-ajalt muul ajal ka ise kriise tekitama. Näiteks Boris Jeltsin.

Üleminekuajal ilmus üks suurepärane poliitiline karikatuur. Teatavasti pidi Kalevipoeg võitlema sortsidega, kui ta lauakoormaga Soomest tuli. Legendi käigus andis siil talle asjalikku nõu. Aga karikatuuri peal oli palju siile. Üks soovitas – löö serviti! Teine – löö lapiti, kolmas – ära löö üldse. Ja tõenäoliselt käratsevad siilid edasi ka siis, kui Kalevipoeg on ammu läinud. Oleks pidanud lööma lapiti! Poleks üldse pidanud lööma! Jne.

Ajakirjandus on esinenud abipalvega toetada eraajakirjandust. See on igati mõistlik. Jääda sõltuma vaid riigiringhäälingust – see vaesestab oluliselt meie inforuumi. Alati on vaja ka teist arvamust. Audiatur et altera pars. Nii ütlesid vanad roomlased.

Kriiside käigus peab kriisijuhtimine võitlema vandenõuteooriatega ja nende ettearvamatute mõjudega. Ma ei oska midagi öelda kuulduse kohta, et viirus on tegelikult mingist salalaborist putku pannud pisik. Mõne aasta pärast saame selgust. Aga milles ma olen kindel, et eksisteerib kempsupaberitootjate vandenõu, kes mingil arusaamatul viisil on avalikkust veennud, et varem või hiljem tabab meid suuremat sorti kõhulahtisus.

Loodame, et eriolukorra abinõud aitavad ja kriis saab mõõduka aja jooksul mööda. Vastasel korral läheb raskeks. Ühiskond väsib. Majanduse puudujäägid kasvavad. Saabub tagantjäreletarkus.
Eestis pole kaost. Riik toimib. Piiratud moel, aga toimib. See on kriisi puhul ülioluline.