Foto: Ilmar Saabas

Kõneles väga valjusti, nagu rock-laulja, oleks justkui kutsunud kuulajaid taplusele ristisõdijate vastu. Kuulasin ja tuletasin Edgar Savisaart meelde. Kogu tänase Keskerakonna juhtkond on ju Edgar Savisaare kasvandikud.

Ratas on ikka väga palju nõrgem ja sisutühjem, mis seal salata. Ratas ei võta ka ühtki asja enda peale. Kui midagi kõrbeb, on ta kadunud. Kui valitsus otsustas mitte toetada ÜRO ränderaamistikku, siis ütles peaminister, et konsensust ei olnud, seetõttu ei saanud otsustada. Kui lasti allavett puidutööstuse suurinvesteering, siis polnud ka konsensust, aga otsustada sai küll.

Eesti soov saada ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks on ilmselt minevik.

Kissingeri diagnoos

Omadused, mis on vajalikud valimiste võitmiseks, lähevad üha rohkem lahku nendest omadustest, mis on vajalikud valitsemiseks... (Kissinger).

Tänane Keskerakond on ikka seesama erakond, ainult ilma Savisaare sära ja andeta. Seesama, kelle vastu moodustati 1999.a. Isamaaliidu, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioon.

Eesti on täis uusi klaasist maju ja välismaa autosid, aga on kuidagi kummaline tunne, et me pöörame tagasi Nõukogude Liidu lõpuaegadesse. Et asjad, mis nagu on tundunud lõplikult otsustatud olevat, on uuesti kuidagi lahtised.

Nõukogude aja lõpul oli eraettevõtlus teretulnud suhkruvatiga kaubitsemisse, kooperatiivindusse, individuaalelamuehitusse. Mitte kusagile mujale.

Täna peletatakse erasektorit meditsiinist, teenuste osutamisest. Eesti Energia peab pikaaegset edukat sõda eraettevõtluse vastu energeetikas. Kõik riigiettevõtted on vastuvõtlikud korruptsioonile. Nii on kogu maailma kogemus, nii oli ka Pätsi aegses Eesti Vabariigis. Riigiettevõtete tõeline erastamine on tabu. Aga olid ajad, kus nõukogude majanduse pööramine eraettevõtluse ja turumajanduse teele oli sihikindel osa nii Savisaare, Vähi kui Laari valitsuse tegevusest. Olid ajad...

Tagasi suhkruvatindusse!

Eraettevõtluse vastasuse tõttu raiskab riigieelarve tasuta teenustele ja subsiidiumidele vähemalt miljardi. See kõik kajastub meie leiväpätsi hinnas.

Iseseisvuse taastamise ajal olid mõned suured valikud.

** Esiteks, kas Eesti Vabariik taastatakse õigusjärgsuse põhimõttel?

** Teiseks, kas kodakondsus antakse kõigile sel ajal Eestis elanud inimestele või ainult õigusjärgsetele kodanikele?

** Kolmandaks, kas Eesti suundub Läände või jätkab koos Jeltsini Venemaaga Sõltumatute Riikide Ühenduses?

Õigusjärgsus tähendas ka omandi tagastamist õigusjärgsetele omanikele. See oli kokkupõrkekoht Keskerakonna ja teiste erakondade vahel. Ka täna räägib Keskerakond sundüürnikele mingi kahju kompenseerimisest. Samuti ka okupatsioonikahjude hüvitamisest, justkui oleksime ise oma okupeerimises süüdi.

Tolleaegne Keskerakond oli Eesti kodakondsuspoliitika kindel vastane. Nende idee järgi pidid kodakondsuse saama kõik sel ajal Eestis elanud alalised elanikud. Kodakondsuseta isikutele kodakondsuse andmine on tänagi Keskerakonna plaan.

Eesti juhtidel on küll tegelikult alati olnud valik, kummal pool tsivilisatsioonide piiri Eesti peaks olema. Mõnedel inimestel on illusioon, et ei peagi valima, et oleme iseseisev tsivilisatsioon.

Ei ole kindel, et 2019. märtsis võimule tulevad poliitilised jõud on kõik samade valikute poolt, mida tegi Eesti juhtkond kuni 2004.aastani. 2004 - sellepärast, et siis käidi üks valikute tee lõpuni. Eesti sai Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

EKREga käsikäes

EKRE on Euroopa Liidu vastu. Nende vaated on analoogilised Venemaa omadega, ja Venemaa on Euroopa Liidu peamine vastane, kuna Euroopa Liit on kahtlemata lääne tsivilisatsiooni üks peamine tugisammas. Isegi EKRE juhtide lakkamatu räuskamine ei suuda seda tõsiasja varjata.

2003. aasta referendumi eel otsustas tolleaegne Keskerakond hääletada Euroopa Liiduga liitumise vastu. Kuigi erakonna tänases programmis kinnitatakse toetust Euroopa Liidule, on mul siiski küsimus, mis juhtub, kui Euroopa Liidus tekib piisavalt riike, kes on Venemaa sanktsioonide lõpetamise poolt, ja Eesti hääl võib olla kaalukeeleks. Arvestame, et Keskerakonna liikmetest ja toetajatest enamik on Vene päritolu kodanikud, ja Keskerakonnal on koostöölepe Vene valitsusparteiga. Arvan, et Euroopa Liit pole ka täna Keskerakonna liikmete enamuse vaba valik, pigem allumine peavoolule. Asi muidugi seegi.

Üks Eesti juhtkonna tähtis valik on olnud ka usaldusväärne rahandus. Kui Keskerakond kaks aastat tagasi võimule tuli, hüüdsid nende kuldsuud - pöörame ringi, teeme kõik teisiti, kui Reformierakond! Tegidki! Või nagu nemad ütlevad - tehtud! Lätti on varsti miljard eurot meie raha viidud. Hinnad tõusnud, segadus maksudega võimas.

Tulevik on veelgi küsitavam. Tahetakse võtta laenu. Kui see on tõsisteks investeeringuteks, siis võib ju seda kaaluda. Aga kaks poliitilist jõudu tahavad ju sisuliselt võtte Eesti riigile tarbimislaenu, sms-laenu, laenu jooksvate kulutuste katteks.

Hiigelsuur võim

Ühelgi erakonnal pole kunagi olnud Eestis nii suurt võimu kui Keskerakonnal täna. Suur võim tähendab ka suurt vastutust. Vanasti kutsuti Tallinnas Keskerakonna poolt hääletama, kuna ei saa lubada, et riigis kui Tallinnas on võim ühe erakonna käes (pidades siis silmas Reformierakonda).

Üks ajakirjanik kirjutas hiljuti, et Keskerakond on muutunud Reformierakonna sarnaseks. Huvitav, mis nende valijad sellest arvavad?

Siiamaani on nad juhindunud põhimõttest - võtta hääled vaestelt ja raha rikastelt lubadustega kaitsta neid teineteise eest.

Segane lugu. Kelle või mille poolt Keskerakond on? Üks on kindel. Kui kõik muu on segane, esimees on rahvalik, joviaalne, püüab kõigile meeldida. Esimees on erakonna peamine varandus. Muud nagu polegi. Kui esimees valitsuskriisis koha kaotab, on see Keskerakonnale märkimisväärne hoop. Opositsioonil ei tasu valitsusvastutust tagasi lükata, isegi kui see on ebamugav kolm kuud enne valimisi.

Välja nad ei vea. Jumala selge.