Siim Kallase jätkumõtted: mõni inimene solvus sõnapaari „mingi digivärk“ peale, nähes selles meie IT saavutuste halvustamist
Kõigepealt, maksukoormus Euroopa Liidus on kõrge. Viimastel aastatel on see koguni tõusnud. Maksukoormus on tunduvalt kõrgem, kui meie peamisel konkurendil – Ameerika Ühendriikidel. See ei ole kindlasti meie ettevõtlusele ja konkurentsivõimele hea. Seega võimaluste otsimine ettevõtluse maksukoormuse vähendamiseks on pikalt olnud Euroopa Liidu päevakorras, aga enamasti äpardunud paljudel poliitilistel põhjustel. Euroopa eraettevõtlus vajab täna hapnikku, vajab positiivseid stiimuleid.
Ettevõtte tulumaks on üks ebaõiglasemaid makse. Ta on ebaõiglane seetõttu, et avalikkuse jaoks eksisteerivad justkui ühed maksumäärad, mis on kõrged, tegelikult aga tehakse valitsuste poolt ettevõtetele igasuguseid erandeid ja antakse maksuvabastusi, mida reeglina pole ei avalikkusele ega vabastusi mittesaavatele ettevõtetele teada. Ega ka teistele EL liikmesriikidele. Võitjad on suured, poliitiliselt privilegeeritud ettevõtted, kaotajad enamasti väikesed ettevõtted.
Maksusüsteemi reform on tänase Euroopa Komisjoni prioriteetide hulgas tähtsal kohal. See käsitleb eelkõige ettevõtte tulumaksu. Jutt on eelkõige nn. Ühtse Konsolideeritud Ettevõtte Tulumaksu Baasi (CCCTB) kehtestamisest. See on otseste maksude reguleerimise piiri peal, aga tõenäoliselt läheb üle piiri, hakates tegelema ka maksumääradega. Meie süsteemi pakkumine oleks vastukäik, millele leiaksime ka sõpru.
Teine märkus puudutab eesistumist ja selle programmi.
"Paljudel riikidel ei olegi programmi, mis midagi väga kardinaalselt muudaks. Selles mõttes on Eesti väga sarnane. Ja kui mõnel ongi, siis mingeid väga suuri muudatusi ei ole üheski neist tulnud.“ (AK)
“Kui aga aus olla, pole Euroopa Liidu viimaste aastate eesistujamaade programmid säravad olnudki. Need on samuti olnud ebamäärased ja eriliste tulemusteta," (Savisaar)
The Economist kirjutas äsja, et eesistumised on üldse mõttetud ja need tuleks ära kaotada. Tuuakse näiteid, kuidas liikmesriigid on kasutanud eesistumist asjade pidurdamiseks. Aga on ka näiteid, kus just liikmesriikide eesistumiste ajal on seismajäänud asju edasi tõugatud. Eesistumised on võimalus jätta oma jälg Euroopa Liidu arengusse. Kui neid poleks, läheks Liidu otsustamisprotsess veel kaugemale liikmesriikidest, võõranduks veel rohkem. Eesistumised tervikuna toovad (võivad tuua) Euroopa Liidu juhtimisse teatud rahutust, mida mina oma kogemuse põhjal peaksin positiivseks ja isegi loominguliseks.
Mõni inimene solvus sõnapaari „mingi digivärk“ peale, nähes selles meie IT saavutuste halvustamist. Jumala pärast, seda mitte! See väljendas lihtsalt minu teadmatust, mida siis meie tõepoolest suurest avaliku sektori IT kogemusest kavatsetakse eesistumise ajal esile tõsta. Mulle meenub suur IT konverents Manchesteris novembris 2005 (Briti eesistumine), millega koos korraldati suur näitus avaliku sektori IT lahendustest. Peaaegu nagu mingi suur tehnikamess, mida korraldatakse näiteks transpordisektoris. Eesti, muide, Manchesteris ei osalenud. Kas midagi taolist ei võiks ka Eestis eesistumise ajal korraldada?
„Siim Kallasel on aeg-ajalt ikka ideid, mida ta nagu käisest puistab, aga ta ei mõtle väga nende ideede teoksaamisele ja toetajatele.“ (Edgar Savisaar)
Muidugi on mul alati palju ideid, ja ma olen selle üle uhke, aga ma olen uhke ka selle üle, et ma olen õige palju oma ideid ka teostanud ja ellu viinud. Kusjuures nii mõnigi neist on arendatud ja ellu viidud koostöös Edgar Savisaarega ja tema toetusel. Mille eest ma alati tänulik olen. Tõsi, sellest on palju aega möödas.
