Kuigi OSCE tunnistas edasiminekut valimiste korraldamises, leidub nende raportis hirmutavaid fakte rikkumiste kohta. Nii täheldati, et kümnes protsendis vaadeldud valimisjaoskondades oli lõpp-protokollile juba enne häältelugemist allkirjad antud. Trancparancy International, mille vaatlusmeeskonda ka mina kuulusin, on avastanud juhtumeid, kus jaoskondades allkirjastatud protokolle on hiljem Saakašvili partei kasuks võltsitud.

Kindlasti aitas 1600 rahvusvahelise ja paarikümne tuhandete kohaliku vaatleja kohalolek ning diplomaatiline surve vähendada gruusia rahvalt valimiste varastamise katset. Paslik on meelde tuletada ka seda, et välisvaatlejad ei katnud kõiki jaoskondi ning nende kohaolek vähendab oluliselt võimalust, et ettekavatsetud võltsimised teoks tehakse.
Selles, et võimupartei kasutas mitmesuguseid ebaseaduslikke võimalusi parema tulemuse saavutamiseks, ei ole põhjust kahelda. Küsimus on selles, kas seeläbi õnnestus kallutada kaalukaussi 3, 5, 10 või enama protsendi võrra.

Lisades siia valimiste-eelse olukorra, kus opositsiooni aktiviste arreteeriti, olulisemad televisioonikanalid täitsid võimuerakonna tellimust ning käivitati opositsioonivastane rahvusvaheline laimukampaania (mis puudutas muuseas ka Eestit), peame küsima, kui ausateks ja vabadeks me neid valimisi ikkagi pidama peaksime. Ning kuivõrd võrdub Saakašvili demokraatiaga.

Julgen oletada, et võimuerakonna strateegias oli kaks eesmärki: esiteks muidugi valimiste võitmine ja teiseks nendele üldise positiivse hinnangu saamine. Viimase täitmiseks tehti avatud ja põhjalikku koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ning võeti arvesse enamik soovitusi valimisteprotseduuri läbipaistvaks muutmiseks. Varjatult aga kasutati ohtralt administratiivset võimu ˗ sealhulgas ähvardamist ja kinnimaksmist ˗ et võrdse valimistulemuse korral kaalukaussi enda kasuks kallutada.

Saakašvili klants sulab

Stsenaarium nägi ette ka võimalust, et valimistel alla jäänud opositsioon tuleb tänavale, kuid siis saaks „ausate ja vabade“ valimiste toimumisele apelleerides protesteerijaid süüdistada demokraatiavastasuses. Just selline taktika oli edukas 2008. aasta presidendivalimistel, kui Saakašvili kinnitati teiseks ametiajaks juba esimeses voorus.

Üks asi, mida võim ette ei suutnud näha, oli opositsiooni nii ülekaalukas võit, mida ei olnud enam valimistulemuste korrigeerimisega võimalik olematuks muuta. Seega polnud presidendil kibedale kaotuse tunnistamisele alternatiivi ja kõike eelnevat arvesse võttes ei ole põhjus teda selle eest liialt ülistada.

Võimukaotus Gruusias ei tähenda järgmiste valimisteni opositsioonipingi nühkimist, vaid paljudele platet kõrge müüri taga. (Tänu piinamisvideo lekkimisele saime kinnitust tõsiasjale, et Gruusia vangla ei ole mingi meelakkumine). Saakašvili valitsemise ajal korda saadetud kuriteod, sh ka tapmised, võetakse uuesti uurimise alla ning see puudutab mitmeid veel eelmisel nädalal luksust ja võimu nautinud ladviku tipptegijaid.

Varasügisesest palavusest hoolimata kütetakse arvatavasti ohtliku infot sisaldavate paberite ja arvutite kõvaketastega valitsusasutuse ahjusid ning arreteerimishirmus pakivad nii mõnedki kohvreid. Teised otsivad aga võimalust leida uue võimuga kokkulepe või isegi poolt vahetada. Kui mitte varem, siis järgmise aasta kevadeks on koos lumiste mäenõlvadega sulanud suurem osa Saakašvili siseringist ja toetusest.

Palju on spekuleeritud ka selle üle, kas viimastel andmetel vähemalt 92 kohta saanud valimisliit Gruusia Unistus suudab koos püsida. Ivanišvili selle kohta öelnud, et demokraatia ja poliitilise debati seisukohalt ei olegi kavas luua üht suurt Gruusia Unistuse fraktsiooni, vaid neli-viis poliitilist fraktsiooni, mis siis koos moodustaksid koalitsiooni. Nendel fraktsioonidel võib olla mingites poliitilistes küsimustes eriarvamusi (mis ongi ju demokraatlik!), kuid neid ühendab Saakašvili võimuvertikaali lõhkumise eesmärk.

Reinsalu ootamatult suur huvi

Postimehes ilmunud Saakašvilit toetavas artiklis väitis Artur Jugaste, et ühes vastase maine hävitamisega on opositsioon rikkunud kogu riigi renomeed. Viimaste aastate poliitilisi samme ning ka opositsioonivastase retoorika levitamist vaadates näib, et selles peaks hoopis rohkem süüdistama Mihheil Saakašvilit. Kindlasti väärivad tema mitmed reformid tunnustust, kuid ei tohi unustada mündi teist külge ˗ üha autoritaarsemaks ja juhikesksemaks muutunud poliitilist süsteemi. Seda kummastaval on lugeda Jugaste PR-artiklis presidendi toetuseks öeldut "Saakašvili on võimul olnud kaheksa aastat ning tema puhul on teada, mida temalt oodata."

Sarnaselt, justkui tellimusloona lajatas ka kaitseminister Urmas Reinsalu lauale vene kaarti (Tuleb mõista, et idanaabriga [Gruusias küll põhjanaabriga] hirmutamine on seal Eestiga võrreldes veelgi võimsam valimispropaganda tööriist) ning sekkus rahvusvahelises meedias avaldatud artiklis Gruusia siseasjadesse.

Siiani on jäänud vastuseta küsimused, kus tekkis kaitseministril ootamatult suur huvi Gruusia vastu, miks ta otsustas laimata Ivanišvilit ja opositsiooni ning kes olid tema infoallikad. Huvitavalt lähevad tema seisukohad üks-ühele kokku Ühinenud Rahvusliku Liikumise valimispropaganda retoorikaga.

Ivanišvili isiku ja tema ning tema juhitud valimisblokki tulevaste sammude osas jäävad muidugi mitmed teravad küsimused õhku. Kuid grusiiniid on oma valiku teinud ning nende hinnangul oli opositsiooni kohal hõljuvad küsimärgid paremad kui võimu poolt pakutud rasvane hüüumärk.

1. oktoobril tehti ajalugu ning esimest korda ajaloos sai Gruusias opositsioon võimule valimiste ning mitte rusikate toel. Eesti ainuke valik on jätkata Gruusia demokraatliku arengu toetamist!