Esiteks, kasutajate arv. Minister Kadri Simson on ka ise öelnud, et Pärnu lennujaama hakkaks kasutama eelkõige tšarterlennud. See tähendab, et reiside arv ei pruugi olla väga suur ning lisaks ei garanteeri miski, et need reisijad ka tulevad. Pole ju Tartu (mis on suurem linn) lennujaamgi väga populaarne sihtkoht. Samas on Lelle-Pärnu raudteelõigu kasutajate arv (kes seda ühendust ka reaalselt vajavad) kordades suurem ja reisijaid oleks veelgi rohkem kui peale remonti sõidukiirus tõuseb ja sõiduaeg lüheneb. Öeldakse, et kapitaalremonditud raudteel võib sõiduaeg Tallinnast-Pärnu lüheneda lausa tunni võrra.

Teiseks on pandud ehk liiga suured lootused Rail Balticule. Selle valmimine pole ka tänases hetkes 100% kindel ning kui ka oleks, siis ka valmib see alles pikkade aastate järel ja seega ei saa öelda, et Rail Baltic hakkab asendama regionaalset rongiliiklust. Mis saab aga seni kuni uus raudtee valmib? Kui täna ei remondita Lelle-Pärnu lõiku, on oht, et raudteeühendus Pärnuga jääb aastateks sootuks olemata. Selle aja jooksul jõuavad inimesed oma elu ümber sättida ja harjuda bussiga ja autoga sõitma ning neid uuesti rongiga sõitma saada on keeruline.

Viimasest edasi minnes tuleks just rõhuda olemasoleva raudtee remondile praegu, sest rong on kiirem, mugavam ja ohutum kui bussiliiklus ning keskkonnasõbralikum võrreldes autoliiklusega. Kiirem saab see muidugi olema siis kui remont teostub, sest praegune sõiduaeg Tallinn-Pärnu liinil on absurdselt pikk, eelkõige just Lelle-Pärnu lõigu tõttu. Suunates sinna vajamineva raha, mis on muuseas väiksem summa kui vajab Pärnu lennujaam (17 miljonit vs 20 miljonit), saab tõsta kiirust, mugavust ja ohutust antud lõigul ning seeläbi säilitada olemasolevad reisjad ja tuua juurde ka uusi, mistõttu kindel tõusev kasu antud investeeringutest ei jääks tulemata. Just kasulikud ja tuleviku vaatavad investeeringud peakvad aga olema praeguse valitsuse plaanide siht ja suund.