Eelmisel nädalal kirjutas Eesti Päevaleht eestlaste leigest suhtumisest annetamisse ja heategevusse, tuginedes Charitites Aid Foundationi koostatud 140 riigi edetabelile, kus Eesti on viimaste seas („Ülemaailmne heategevusindeks näitab eestlasi kalkide ja kitsidena”, EPL 14.7). Ent kohalikud uudised on viimaste nädalate jooksul kajastanud, kuidas väikelapse raviks koguti alla nädalaga üle 150 000 euro ja vähiravifondile annetati ainuüksi juunis 140 000 eurot.

Need on vastandlikud teated. Mida saab nende valguses eestlase kui annetaja kohta öelda?

Iga protsessi paremaks mõistmiseks tuleks see asetada konteksti ja vaadelda seda kultuuri osana. Nii on omaette terviklikud mõisted ka heategevus- ja annetuskultuur, mida kujundavad ning mõjutavad traditsioonid ja keskkond. Näiteks Soomes on tavaline juba lapsest saadik olla ühel või teisel moel seotud mõne heategevusorganisatsiooniga, millele annetatakse regulaarselt, ja käiakse ka vabatahtlikuks. Veelgi enam, annetamine on harjumuspärane nii tavainimestele, ettevõtjatele kui ka avaliku sektori asutustele, mis eri meetmete kaudu püüavad annetamist lihtsustada.

Kultuuri ja sellest tulenevat käitumist vormivad ka hirmud, müüdid ja eelarvamused, mis on tihtipeale varmad levima, kuid visad kaduma. Pea kümneaastane kogemus Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki loodud Eesti suurima annetusi vahendava keskkonnaga „Ma armastan aidata!” on andnud hea ülevaate heategevust edendavate ja takistavate asjade ning eestlaste kui heategijate kohta. Laias laastus võib takistused jaotada neljaks:


Avalehele
31 Kommentaari
Loe veel: