Foto: Rauno Volmar

Kui teised Euroopa Liidu riigid on hõivatud oma majanduste arendamisega, tegeleb Eesti tänane valitsus poliitikaajamisega, mis baseerub rahvuste vastandamisel ja Savisaarega hirmutamisel. Sellist „poliitikat“ tulemuseks ei saagi olla muud kui eesti rahva vaesumine, inimeste väljaränne ja elu hääbumine maal, kuna reaalsete mureküsimuste asemel „lahendatakse“ pseudoprobleeme.

Keskfraktsiooni liikmena oli mul võimalus kohtuda Siim Kallase kui presidendi kandidaadi kandidaadiga. Ausalt öeldes lootsin sellelt kohtumiselt rohkem. Liiga palju pajatas Kallas vanaviisi toimimise juttu, st et peame ikka vaatama, kuidas Brüssel käitub ja selle järgi siis joonduma. Meenutagem, et see oli mõned aastad rohkem kui paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti ootas Moskvast suuniseid. Eesti vajab ikka iseseisva mõtlemisvõimega riigipead!

Meie majandus on nii suures stagnatsioonis, et vaja oleks korralikku raputust. Mõnes mõttes vajaks tänane Eesti sellist riigipead, nagu oli kunagine Soome president Kekkonen, kes suutis arendada majandus-poliitilisi suhted ühtviisi nii Läänega kui Venemaaga. Nii sai Soome kõige suuremat kasu. Eesti vajab hädasti presidenti, kes suudab panna valitsusjuhi ja ministrid sedasi tööle, et soolapuhumise ja eneseimetlemise asemel saaks eesti rahvas ka reaalseid töövilju näha ja tunda.

Kui Edgar Savisaar oli majandus- ja kommunikatsiooniminister, oli mul võimalus näha, kuidas üks võimekas riigijuht töötab ja mõtleb. See oli aeg, kus Eestil läks väga hästi, sest aeti majanduslikke suhteid nii Venemaaga kui ka Lääne-Euroopaga. Tollal transiit kasvas, pärast seda on see muudkui kukkunud ja tänaseks kokku kuivanud.

Savisaar suutis tänu oma isiklikele kontaktidele väga palju positiivset Eesti majanduse jaoks ära teha. Mulle õpetas see eelkõige seda, et ka üks võimekas inimene võib õigel kohal oma riigi ja rahva jaoks ära teha väga palju head. Sestap usun, et presidendi ametikoht, kuigi väikese võimuga ja tseremoniaalne, aga siiski, ei ole tühine. Meil tuleb vaid leida inimene, kes suudaks selle positsiooni väärikalt täita.

Kui Edgar tõelise ime läbi mullu ellu jäi, oli see minu jaoks märk eelkõige sellest, et tema elutöö on veel pooleli. Eesti iseseisvaks võitlemisest sai tema missioon alguse, aga lugu läheb edasi… Miks mitte võiks selleks missioonijätkuks olla kogu eesti rahva president ülesandega anda meie majandusele hoog sisse?

Edgar Savisaar oleks nii eestlaste kui eestivenelaste riigipea. Ta oleks Eestimaa rahvuste ühendaja. Mõistagi ei hakkaks Savisaar valitsuse marionetiks, mis muidugi ei meeldiks Reformierakonnale ja IRLile, kes on Ilvese-sugusega ära harjunud.

Irooniline, aga Savisaare presidendiks saamisega ulatataks tema vastastele ja vaenlastele täpselt see, mida nad on aastakümneid ihaldanud. Nimelt, Edgar peaks tagasi astuma nii Keskerakonna esimehe kui ka Tallinna linnapea kohalt. Hullem veel – ta peaks Keskerakonnast lausa välja astuma ja ta ei saaks osaleda kohalikel, Euroopa Parlamendi või riigikogu valimistel. Seega, ühtäkki oleks Keskerakonnal vaja uut juhti, Tallinnal uut linnapead ja Lasnamäe, kesklinna ning Pirita valimisringkonnas oleks tarvis uut vägevat ja võimast esinumbrit, kes riigikogu valimistel 23 000 või kohalikel valimistel 40 000 häält Keskerakonnale n-ö koju tooks. Olen täiesti veendunud, et eelmainitu saavutamiseks on vaja mitut häältemagnetit.

Sellest kõigest hoolimata, Eesti Vabariigi kodanikuna, pooldan Edgarit meie riigipeaks kahe käega ja kogu südamest, sest tema on täpselt see president, keda Eesti riik ja rahvas täna kõige rohkem vaja.