Siret Kotka: sigade katkuks oli ette valmistada terve sajand
Sigade Aafrika katku kirjeldati esmakordselt 1921. aastal Keenias. Tehti seda tagasiulatuvalt katkupuhangu põhjal, mis leidis aset 1907. aastal. Seega, antud katkuviirus võib mõne aasta pärast oma 100. avastamispäeva pidada.
Inglise keeles tuntakse seda haigust aga hoopis Aafrika seapalavikuna (African swine fever).
Katk jõuab Aafrikast Euroopasse
1957. aastal registreeriti katkupuhang esmakordselt ka Euroopas, täpsemalt Portugali pealinnas Lissabonis. Viirus seejärel küll taandus, ent oli kolm aastat hiljem tagasi ja levis sealt edasi naaberriiki Hispaaniasse ning jäi Ibeeria poolsaarele püsima kogunisti 25 järgnevaks aastaks.
1980ndatel registreeriti katkupuhanguid Belgias, Prantsusmaal ja ka teistes Euroopa riikides, aga need olid ajutised ning ei põhjustanud regionaalset või üle-euroopalist epideemiat. 1990ndate keskpaigaks said Hispaania ja Portugal katkust priiks. Seda tänu karmile sigade tapmispoliitikale.
USA kasutas Castro-režiimi vastu ka sigade Aafrika katku?
1971. aastal, kui USA presidendiks oli kurikuulus Richard Nixon, olla aset leidnud juhtum, mida Luure Keskagentuur (CIA) ei kinnita ega lükka ka ümber. CIA töötajad olevat Panama Kanali Tsoonis paiknenud USA sõjaväebaasist toimetanud Castro-vastastele terroristidele sigade Aafrika katku viiruse. Ikka selleks, et destabiliseerida Kuubat. Loodeti, et kaos põllumajanduses võiks tugevdada Fidel Castro vastast opositsiooni. Kuus kuud peale viiruse vallapääsu oli katk Kuubal niivõrd laialt levinud, et ca 500 000 siga tuli hävitada. Katk kadus ja Castro valitseb Kuubat tänaseni.
Sama katku täheldati ka teistel Kariibi mere saartel, nagu nt Dominikaani Vabariigis, nii et kas Kuuba epideemia taga oli mõne riigi pahatahtlikkus, on raske öelda.
Viirus kinnitab kanda Venemaal
2007. aastal leidis Gruusias aset sigade Aafrika katku puhang, kust see levis edasi naaberriikidesse, aga üle Kaukasuse ka Lõuna-Venemaale, kust see liikus edasi ülespoole Ukraina, Valgevene ja Balti riikide suunas. Ukrainast tuligi 2012. aasta augustis teated katkuviiruse puhangust. 2013 oli katk juba Valgevenes.
Venemaale jäi katk aga pikemalt püsima. Teated sellest haigusest muutusid regulaarseteks. Vene põllumajandusametnikud ja sealihatootjad olid tagajalgadel, kuna viirus möllas Kesk-Venemaal ja Volga aladel, ehk siis meie idanaabri peamistes seakasvatuspiirkondades. Viirus aga jätkas oma teekonda põhja poole jõudes Tveri ja Leningradi oblastisse, mis on juba väga lähedal Eestile ja Lätile.
Haiguselevitajatena kahtlustati viirusega nakatunud sealihatooteid. Süüdistati sealiha kokkuostjaid ja sõjaväe toiduvarustussüsteemi, kus ringles katkuga nakatunud ebaseaduslik sealiha. See kõik aitas katku levikule Venemaal jõuliselt kaasa.
2013. aastal koostas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon raporti, kus märgiti, et riigid, mis asuvad Vene Föderatsiooni lähinaabruses, eriti Kasahstan, Ukraina ja Läti on väga ohustatud, kuna nende bio-ohutuslik seis on nõrk. Tõdeti, et arvestades murettekitavaid arenguid Venemaal, peavad Euroopa riigid olema valmis ennetama ja tõhusalt reageerima sigade Aafrika katku puhangutele, mis leiavad aset nende territooriumitel järgnevatel aastatel.
Miks Eesti valitsus katku levikut tõsiselt ei võtnud?
2014. aasta jaanuaris tuli teade, et sigade Aafrika seakatk on jõudnud Leetu ja Poolasse. Sama aasta juunis registreeriti haiguspuhang Lätis ja 2015. aasta juulis juba ka Eesti kodusigadel, esimesena Valgamaal ja kohe ka Viljandimaal. Vähem kui kuu aega hiljem oli juba 15 000 kodusiga tapetud ja see oli alles algus, sest tänaseks on see hukkunud kodusigade arv tunduvalt suurem.
Siinkohal tekib küsimus, miks Eesti valitsus ei reageerinud piisava tõsidusega katku levikusse, kui see meie oli naaberriikides juba aastaid oma kahjutööd teinud? ÜRO hoiatas meie regiooni juba 2013. aastal, aga ennetus- ja teavitustööga Maarjamaal sellest hoolimata tegelema ei asutud. Mõne aasta tegevusetus võib aga mõjuda Eesti seakasvatuse arengule hukatuslikult.
