Lembit Kaljuvee Foto: Madis Kallas

Virumaal elava ja töötava inimesena tean vägagi hästi, kui oluline on virumaalastele teadmine, et riik arvestab selle piirkonnaga. Ida-Virumaa on üks osa Eestist, üks osa tema kaitsevõimest.

Riigile on tähtis, et tema elanikud oleksid lojaalsed, kuid on selge, et ustavus ei saa tekkida millegi tundmatu ja kauge vastu. Seepärast on oluline, et riik näitaks ennast ka Narva inimestele. Ei tohi unustada, et Ida-Viru küsimus on kogu Eesti asi.

Sisekaitseakadeemia üleviimist Narva on plaanitud juba aastaid. Selle õppeasutuse Ida-Virumaale toomise peamised põhjused on integratsioon ja julgeolek. Samadel põhjustel paigutatakse riigiasutusi ümber teisteski riikides.

Sisekaitseakadeemia Narvas tähendab selle linna ja kogu piirkonna sidumist riigiga, annab selles regioonis kaitsevõime ülesehitamisele uue tähenduse.

Ometi on viimasel ajal väidetud, et pole mõtet sisekaitseakadeemiat Narva viia, sest see olevat liiga kallis. Ja pealegi ei tahtvat Narva tulla kadetid ega õppejõud. Selle asemel võiks Ida-Virumaal luua praktikabaasi, mis oleks mitu korda odavam kui terve õppekompleksi rajamine.

Tegelikult tähendab ainult praktikabaasi rajamine katset saada lihtsalt linnuke kirja ja nii rahustada idavirumaalasi, kes paraku on kaitsekõrgkooli aastaid just Narva lootnud. Selge on seegi, et idavirumaalastest valitsuskoalitsiooni liikmed on sellist arutelu kuuldes pettunud.

Pidagem siiski meeles, et õppejõud on ohvitserid ning politseis ja mujal on selle rõhutamiseks kasutusel auastmete süsteem. Auastmega omakorda peab kaasnema ohvitseri autunne ja valmisolek teenida oma rahvast seal, kus ta seda kõige rohkem vajab.

Seega peavad ohvitseridest õppejõud olema valmis teenima seal, kus on nende teenistuskoht, mitte seal, kus neile endale meeldib. Õigupoolest peaksid sisejulgeoleku hariduse eest vastutavad inimesed ja ametkonnad ise mõistma vajadust teha seda tööd just Ida-Virumaal.

Rahu ongi kallis ja seepärast ei tohi siin piirduda ainult materiaalsete põhjendustega.

Sisekaitseakadeemia lisab Ida-Virumaale patriootilist vaimu, näitab usaldust. See on süst, mille mõju on pikaajaline, aga seda kindlam. Ja need väärtused tähendavad enam kui pelgad arvud.
Toetan sisekaitseakadeemia kolimise ideed kahe käega. Idee ise on vana, aga seda on pidevalt summutatud ja ka lastud summutada.

Valitsused on kaua aega rääkinud Ida-Virumaa arendamisest, esiplaanile seadmisest, nii öelda Eestiga liitmisest, aga konkreetseid ja olulisi samme pole ette võetud.

Tegelikult ei ole siiani suudetud välja pakkuda ühtegi teist kasvõi veidigi arvestatavat ideed selle piirkonna probleemide lahendamiseks. Selles mõttes oleks sisekaitseakadeemia Narvas kindel märk seisukohtade muutumisest.

Isegi kui Ida-Virumaale ehitamine ja kolimine läheks kallimaks kui praegune Piritale mõeldud variant – mis ei pruugi teoks saada –, kaalub asja sisuline pool arvud üles.

Kui sisekaitseakadeemia küsimuses peetakse kõige tähtsamaks betooni, meenub mulle üks vallavanem, kelle arvates polevat võimalik uut ühendvalda luua, sest uues keskuses pole korralikku kontorit. Kas seetõttu tuleks haldusreform üldse ära jätta?

Paraku ei saa üksnes betooni alusel asju otsustada ja tsementeeritud ajud ei vii elu edasi. Otsustada tuleb eelkõige selle põhjal, mis viib Eesti elu tegelikult edasi ja mis muudab elu Eestis turvalisemaks. Vaadata tuleb kaugemale kui üksnes tänasesse päeva.