Siseminister Andres Anvelt: Eesti ajab tasakaalukat rändepoliitikat, populistmist nõretav jutt massilisest immigratsioonist ei vasta tõele
Mida suurem on vale, seda raskem on seda aga ümber lükata, kuna faktidega pole eelnimetatud väidetel mingit pistmist. Valitsuse moodustatud sisserände piirarvu töörühm on võtnud vastu vägagi selged ja pragmaatilised otsused selleks, et vajalike töökohtade juurdevool oleks võimalikult soodne just meie oma inimeste töölerakendamisele. Eelkõige innovatsiooni tõhustamiseks, mis võimaldab ettevõttel kasvada ja loob töökohti ka meie inimestele, tuuakse kvoodi alt välja n-ö insenerid ehk kõrge kvalifikatsiooniga tippspetsialistid. Nende värbamise eelduseks on tööandjatele tehtud sama kvalifikatsiooniga inimeste vähesus Eestis, ka peab neile maksma vähemalt kahekordset vabariigi keskmist palka.
Teise olulise muudatusena pikendas töörühm Eestis ajutise töötamise aega, mis on tänase kiire majanduskasvu ja pidevalt muutuva majanduskeskkonna puhul möödapääsmatu. On palju valdkondi, kus edu võti seisneb muuhulgas tööjõu paindlikus planeerimises. See puudutab inimesi, kes pärast maksimaalselt aastase töölepingu lõppemist peavad Eestist lahkuma.
Tähtajaline elamisluba annab võimaluse ausalt tööd teha ja ausalt töötavatele inimestele peab maksma Eesti keskmist brutopalka. Nende tööandjate suhtes, kes ausat töötamist ei soosi, on meil lähiajal kavas rakendada tervet rida nii administratiivseid kui ka karistuslikke meetmeid. Sest just see loob ettevõtluses ebaausat konkurentsi ja viib alla palkasid. Samuti on tulevikus pikaajalise töötamise eelduseks eesti keele õpingud ja keeleoskuses teatud taseme saavutamine. Muidu elamisluba ei pikendata.
Küll on aga viimaste aastate inimsõbralik sotsiaalpoliitika viinud selleni, et eesti inimesed on hakanud välismaalt tagasi tulema. Kui meie oma kodanikke rändab aastas välja ligikaudu 9000, siis juba kolmandat aastat järjest on ka tagasitulijaid aina rohkem – mõne aasta taguse 5000 tagasipöörduja juurest on tagasi tulevate kodanike arv ületanud 7000 piiri. Nii on vahe väljavoolu ja naasjate vahel oluliselt vähenenud ja kui varem jäime aastas 4000 kodanikuga miinusesse, siis nüüd on erinevus kahanenud 1600 inimesele. See tähendab, et poliitiline suund on olnud õige ja inimestele on naasmine meelepärasem.
Mis puudutab kodumaist tööjõuturgu, siis liigume viimase piiri poole. Jah, regionaalselt on tööpuuduse tasemes erinevusi, kuid rääkides ettevõtjatega, siis on juba ammu raskusi töötajate leidmisega, olgu see siis Ida-Virumaa või Kagu-Eesti. Kuigi ühes maakonnas võib olla tööpuudus ja teises täitmist vajavad ametikohad, ei saa me ka eeldada, et inimesed tahavad päevas liikuda sadu kilomeetreid kodukohast tööle ja tagasi. Töötukassal on kindlasti veel reservis töökäsi, keda ümberkoolitades aidata, aga kasvuruumi on meie tööhõivel veel vaid paar aastat. Üldiselt on tööhõive kasvanud just vanemaealiste hulgas: 55-64 aastastest oli mullu tööga hõivatud ligi 68 protsenti inimestest, samas kui kuus aastat tagasi töötas neist vaid veidi üle 57 protsendi. Samamoodi on aina enam jõudnud tööturule osalise töövõimega inimesed.
Üks murekoht on 16- kuni 26-aastased noored, kelle hulgas tööpuudus on riigi keskmisest ligi kaks korda suurem ja see ei ole aastatega kuigivõrd vähenenud. Need on noored, kes on mingil põhjusel aktiivsest kooli- ja tööelust kõrvale jäänud ja vajavad tuge kas haridustee jätkamiseks või tööellu pöördumiseks. Just tänavu aprillis jõustusid seadusemuudatused, millega loodi noortegarantii tugisüsteem. Selle abil saavad kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad infot riskirühmadesse kuuluvatest noorest vanuses 16–26 aastat, et nendega ühendust võtta ning leida koos lahendus probleemidele, mis õppimist ja töötamist takistavad . Teiste riikide kogemus näitab, et varajane sekkumine on kõige tõhusam. Näiteks Stockholmis aidati sellise isikliku lähenemisega tagasi kooli või tööle 80 protsenti noortest, kellega ühendust võeti. Tugisüsteemiga on sel kevadel Eestis liitunud juba 31 kohalikku omavalitsust.
Ja lõpetuseks sisserändepaanika külvamise asemel veel natuke fakte. Eesti on solidaarselt osalenud sõjapõgenike ümberjagamise programmides, tehes seda kindlasti kõige pragmaatilisemal moel, kontrollides enne tulijate tausta ja veendudes nende sobilikkuses meie ühiskonda. Eesistumise ajal tegutsesime jõuliselt ebaseadusliku rände vähendamise ja ennetamisega. Samuti olime nii eesistumise ajal kui ka jätkuvalt täna seisukohal, et ühelegi riigile ei tohi kohustuslikke kvoote peale sundida. Ei ole mingeid eraldiseisvaid põgenikekvoote ja siis lisaks väljaspool kvoote tulevat pereliikmete massi. Põhjus, miks me seda teeme, on väga lihtne: kui meie ukse taga peaks ühel päeval olema suur hulk põgenikke ja nende surve ületab igasuguse taluvusvõime, saame küsida abi oma Euroopa liitlastelt. Ka NATO liitlased toetavad meid praegu suuresti põhjusel, et oleme maailma eri paigus ise oma NATO liitlasi alati toetanud. Selles avaldub rahvusvaheline solidaarsus, mis annab ka välisinvestorile kindluse, et Eesti ei ole eraldiseisev perifeeria, vaid osa maailma majandusest, et siia on mõtet investeerida ja luua selliseid töökohti, mille eest korralikku palka makstakse.
