Veidi üle kümne aasta tagasi, 2005. aasta 7. juuli hommikul tardus maailma ühes mitmekultuurilisemas metropolis paariks tunniks tavapärane töö ja elu. Juubeldamine pärast eelmise päeva rõõmusõnumit, et Londonist saab 2012. aasta olümpiamängude korraldaja, asendus tragöödiaga. Neli islamiterroristi olid tapnud enesetapurünnakutega hommikuse tipptunni ajal metroos 52 tsiviilisikut ja üle 700 inimese sai vigastada.

Need terroristid ei esindanud silmaarst Nadat, raamatupidajat Akifi või taksojuht Sakiri.
Elasin tollal Londonis ja ilmselt mäletan elu lõpuni seda šokki, mis londonlaste seas tol päeval valitses. Kuid kas fakt, et rünnaku panid toime neli noort muslimi meest, tekitas arvamuse, et kõik muslimid on seepärast potentsiaalsed terroristid? Ei, loomulikult mitte. Seda tegid neli väärastunud indiviidi ja rünnaku mõistsid ühtmoodi hukka kõik rahumeelsed inimesed, hoolimata religioonist või rassist. Need terroristid ei esindanud silmaarst Nadat, raamatupidajat Akifi või taksojuht Sakiri – tuttavad muslimid, kes iga päev teevad Ühendkuningriigis tööd, maksavad makse ja kasvatavad lapsi, lähevad kõrvuti samal tänaval elavate teistest kultuuridest pärit inimestega riigi pidupäevi tähistama ja kui veab, lehvitavad ka kuningannale.

95% lojaalseid

Ühendkuningriigis elab üle kolme miljoni muslimi. Ei pea olema geenius, et aru saada, millises olukorras oleks see riik, kui selline märkimisväärne osa ühiskonnast ei töötaks, ei õpiks, ei võtaks omaks kohalikke kombeid ega kultuuri, märatseks ja paneks pidevalt toime terroriakte. Erinevalt tumedast pildist, mida mõni rühm on viimase poole aasta jooksul siin Eestis püüdnud maalida, et kaasmaalasi hirmutada, on valdav enamik – viimaste uuringute andmetel 95% – Briti muslimeid oma riigile lojaalsed ning on võtnud omaks kohaliku kultuuri ja tavad.

Miks näeme klaasi pooltühjana, kui on tõendid ja näited, et klaas on rohkem kui pooltäis?
Tõsi, noorte muslimimeeste radikaliseerumine ja islami fundamentalism on murekoht, millega lääne julgeolekuagentuurid ja ka Eesti kapo tegelevad väga tõsiselt, kuid kõikide uuringute järgi moodustab äärmuslaste arv marginaalse osa. Nende tõekspidamised enamikku muslimikogukonda ei mõjuta. Islamiterrorismist rääkides unustame tihti, et Europoli viimase 50 aasta statistika järgi on enamiku suuremaid terroriakte toime pannud hoopis põlised eurooplased – separatistid, kes soovivad ühele või teisele Euroopa piirkonnale autonoomsust.

Palju mõjutajaid

Kui me vaatame ajas tagasi, siis hoolimata sellest, et oleme harjunud Eestit monokultuuriliseks maaks pidama, on selle väikese ja armsa riigi aja- ja kultuurilugu sajandite vältel koos eestlastega mõjutanud ja kujundanud paljud teised rahvad ja vähemuskultuurid – baltisakslased, põlisvenelased, juudid, rannarootslased, tatari muslimid.

Viimase rahvaloenduse (2011) seisuga elab Eestis 180 rahvuse esindajaid. Me ei ole näinud, et need rahvusvähemused sunniksid eestlastele peale oma kombeid või tavasid, pigem rikastavad nad kultuuriruumi ning annavad oma panuse, et Eesti külastajad või siia elama asujad näeksid meid avatud ja sõbraliku ühiskonnana.

Viimase 50 aasta statistika järgi on enamik suuremaid terroriakte toime pannud hoopis põlised eurooplased – separatistid.
Kuna praegu on inimeste hirmud suuresti seotud islami usuga, tasub meenutada, et just muslimid olid need, kes Eesti alad juba väga varakult maailmakaardile kandsid. Araabia geograaf Muhammad al-Idrisi (1100–1166), kes rändas Lääne-Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias, koostas Sitsiilia kuninga Roger II ülesandel tollal tuntud maailma kaardi ning selle geograafiat ja ajalugu käsitlevad kommentaarid. Seal on andmeid ka Eesti ja Tallinna kohta. 2011. aasta rahvaloenduse käigus identifitseeris Eestis end muslimina 1508 elanikku, kuid Eesti islamikeskuse andmetel on tegelik arv 1500 ja 10 000 vahel – väidetavasti ei julge paljud usu kohta vastata, kuna kardavad kõrgendatud tähelepanu. Seega pole islam Eestile võõras, vaid on võtnud omaks kohalikud kombed ja kultuuriruumi ning siin rahulikult kõigiga kõrvuti eksisteerinud juba peaaegu 300 aastat. See ei ole ühiskonnas tekitanud probleeme ega vägivalda.

Jättes kõrvale ajaloolise konteksti, ei maksa unustada, et Eesti on juba 24 aastat olnud avatud ja vaba riik, kuhu on tulnud elama teistest kultuuridest pärit inimesi. On loodud segaperekondi, kelle lapsed on sündinud Eestis ning kes räägivad vabalt nii oma ema kui ka isa emakeelt, mis tänapäeva rahvusvahelises maailmas on konkurentsieelis.

Edukas lõimumine

Viimase 18 aasta jooksul on Eestis saanud rahvusvahelise kaitse ainult 121 inimest, kuid viimatine uuring (2011) nende toimetuleku ja kohanemise kohta kinnitas, et enamik pagulasi tuleb toime ja osaleb tööturul. Hea näide on Iraagi Kurdistanist pärit Karwan Jamal Ibrahim, esimene pagulasena Eestisse tulnud isik, kel taskus Eesti pass. Üle kümne aasta tagasi saabunud Karwan on loonud siin pere, õppinud selgeks eesti keele, saanud Eesti kodanikuks ja loonud oma ettevõtte ning tekitab riiki juurde jõukust. Ta esindab siin kahte kultuuri. Ta peab Tallinna kesklinnas Eesti rahvuslipuga ehitud Lähis-Ida restorani, kuid ühtlasi kannab edasi ka meie enda oma ja armsat kultuuri ja keelt. Miks näeme klaasi pooltühjana, kui on tõendid ja näited, et klaas on rohkem kui pooltäis?

Eesti on juba 24 aastat olnud avatud ja vaba riik, kuhu on tulnud elama teistest kultuuridest pärit inimesi.
Eesti põhiseaduse järgi on tagatud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Meie põhiseadus aga ei sätesta, et selle keele ja kultuuri säilimist peavad tagama ainult kindla nahavärviga inimesed. Väheneva rahvastiku tingimustes ütleksin pigem, et mida rohkem on meie keele ja kultuuri edasikandjaid, seda parem.

Kas uued tulijad võtavad meie kultuuri ja keele omaks? Nagu ütles mulle Karwan Ibrahim selges eesti keeles: „Te olete eestlased, te saate kõigega hästi hakkama, loomulikult lõimite ka uued tulijad edukalt oma ühiskonda!”

Arutle artikli üle!

Ühenduse Sõbralik Eesti ja Eesti Päevalehe ühisprojekti raames kutsume artiklis tõstatatud teema üle arutlema ka debatis, mis toimub Eesti Päevalehe ja Delfi veebiküljel (www.epl.ee) täna kell 17–19.

Lugejate küsimustele vastavad peale autori vabakutseline ajakirjanik Hille Hanso ja Tallinna ülikooli kultuuriuuringute doktorant Tarmo Jüristo.