Nendel valimistel mängis ühe elemendina teatud rolli vastureaktsioon, see oli linnalise Soome hoiakute demonstratsioon. See, et Pekka Haavisto, kes on suhteliselt väikese ja mitte väga suure toetusega partei kandidaat, jõudis teise ringi. Suur osa vasakliberaalsete hoiakutega inimesi tahtsid lihtsalt enda presidenti saada. Lõhe linnalise ja maapiirkondade elanike vahel oli põhiküsimus. Samas ma ka ei kipuks nähtud muutusi ületähtsustama. Võitnud kandidaat Sauli Niinistö oli menukas juba eelmiste presidendivalimiste aegu, ta ju püüdis Tarja Haloneni peaaegu kinni, ja nende järel tema populaarsus kasvas veelgi tohutult.

Mis siis sundis linnastunud Soome elanikke end nähtavaks tegema?

Nad tahtsid ilmutada teistsugust nägu kui see, mis kevadistest parlamendivalimistest paistma jäi.

Populistliku Timo Soini ja tema Põlissoomlaste tulek muutis kogu maastikku?

Teatud määral küll, kuigi seda ei maksa ka üle rõhutada. Kindlasti oli tegemist Soome poliitilisel maastikul suure muudatusega. 1920. aastatest saadik on ju Soome poliitiline maastik olnud silmatorkavalt stabiilne. Kui sellisel taustal hüppab mõne jõu toetus viielt protsendilt 20-le, siis on see väga erakordne. Nende vastuvõtt on olnud üsna negatiivne, nad on saanud päris palju vaenulikku meediakajastust. Kindlasti mõned vasakliberaalid tunnevad end Põlissoomlaste tõttu ohustatuna, kuid minu arvates kipuvad nad liialdama. Tegelikult peaksid need kriitikud Soinit mõneski mõttes hoopis tänama selle eest, et ta andis rahulolematutele inimestele võimaluse valida. Põlissoomlaste erakonnas on küll inimesi, kelle vaateid ma isiklikult põlgan, kuid sellele vaatamata fakt, et meil on selline partei, on Soome demokraatiale hea, ta annab demokraatliku kanali nende huvidele. Ega Põlissoomlaste puhul õigupoolest polegi tegemist parempoolse või mingi paremäärmusliku parteiga – see on pigem vasakpoolne „väikeste inimeste” partei, millel on natsionalistlikud vaated.

Kas presidendivalimistel teiseks jäänud Haavistole võis saatuslikuks saada see, et inimesed pole ikkagi valmis valima kedagi, kes on avalikult gei? Kui mõjus see argument teie hinnangul oli?

Ma ei usu, et see oleks olnud otsustav faktor. Niinistö oli lihtsalt nii menukas ja seda juba tükk aega enne valimisi. Vahepeal arvas koguni 75 protsenti soomlastest, et just Niinistö peaks olema järgmine president.

Seega on ta vaatamata võidule pidevalt hoopiski toetust kaotanud? Valimistel sai ta ju vähem toetust.

Just, seda seetõttu, et Pekka Haavisto oli tugev vastane või mingil muul põhjusel, kuid Haavisto poleks teda võitnud niikuinii, ta oleks ehk suutnud oma toetuse kasvatada 40 protsendini (sai 37 protsenti – toim), kuid mitte suurt rohkem.

Küsin siis teistpidi. Haavisto on gei ja pealegi väikese partei kandidaat – kuidas ta siis ikkagi nii arvestatava toetuse sai?

Ta esines presidendivalimiste debattides hästi ja jättis endast mulje kui dialoogivõimeline inimene, radikaalsuse kahtlustused tema suhtes kadusid. Tegelikult on ta klassikaline liberaal. Kevadistel parlamendivalimistel oli tema parteil rohelistel ainult vastuprogramm, enda programmi neil polnudki. Haavisto seevastu ei süüdistanud kedagi, ta edastas oma- enda sõnumit – dialoogiks valmis, avatud ja pehmest valitsemisest. See osutus märksa paremaks strateegiaks kui varasem vastukampaania.

Kas see presidendivalimiste kampaania muutis ka geiteemasse suhtumist Soomes?

Paljud inimesed vaatasid sellele küsimusele uue pilguga, minu arvates oli sellel positiivne mõju.

Mis mõttes?

Paljudel Soome inimestel pole olnud mingit kontakti kellegagi, kes oleks olnud avalikult geid. Ja kui nad kohtuvad siis sellise sümpaatse, inimesi ühendava mehega, kes juhtumisi elab koos teise mehega. Ma arvan, et see mõjub hästi.

Kas keegi jättis ka tema poolt hääletamata seetõttu, et tegemist on geiga?

Avalikult ma ei mäleta selliseid väljaütlemisi, kuid eraviisiliselt olen kohanud.

Võtame võitja ette. Milline president on Niinistö võrreldes Haloneniga? Proovige ennustada.

President Halonen on olnud globaalse tegutsejana väga aktiivne, ta on olnud paljudes ÜRO harudes väga tegev. Ma saan vaid korrata neid argumente, mida mõned juba varem on välja käinud. Globaliseerunud poliitika ajastu, mis Soomes viimase 10–12 aasta jooksul on rolli mänginud, selle mõju hakkab vähenema. Niinistö roll ÜRO suunal on ilmselt väiksem. Ma oletan, et Niinistö mänguväli piirdub rohkem Euroopaga, ilmselt hakkab ta tegutsema rohkem varjus oleva Euroopa majanduspoliitika mõjutajana. Mingit formaalset võimu tal ju pole. Tema roll on ilmselt suurem kui Halonenil ka traditsioonilise julgeolekupoliitika mõjutajana, sõjalise julgeoleku alal.

Ülemaailmsete teemade tähtsus Soome jaoks aga ilmselt kahaneb. Niinistö on poliitikuna muutunud aja jooksul liberaalsemaks, pehmemaks, ta on nüüd mõõdukamate vaadetega, liikunud poliitilise keskme suunas. Kohati sarnanevad tema vaated rohkem Keskerakonna kui tema enda [parempoolse] Koonderakonnaga. Aga üldiselt võib öelda, et võrreldes Haloneniga pole muutused kuigi dramaatilised.

Korduvalt on mainitud, et Niinistö on rohkem NATO-meelne ja sellest võiks ju välja lugeda võimalikku suhete pingestumist Venemaaga. Venemaa on ju NATO laienemise vastane.

Ma olin veidi üllatunud kampaania ajal, et Niinistö oli valimisdebattides nii selgelt Soome NATO-liikmesuse vastane. Selles osas polnud Haavisto ja Niinistö vaated teineteisest kuigi kaugel. See on seda üllatavam, et NATO valik on ametliku poliitika jutupunktides mingil kujul juba mõnda aega. Niinistö ilmselt oleks isiklikult vähem ägedalt NATO liikmeks astumise vastu kui Halonen – ja Halonen oli väga selgelt NATO-vastane. Kuid ma ei usu, et vaatamata oma isiklikele sümpaatiatele hakkaks Niinistö praeguses seisus aktiivselt NATO-t propageerima.

Milline on suhtumine Venemaasse?

Pekka Haavistol on hulk kontakte Venemaa kodanikuühiskonna suunal juba 1980. aastatest saadik, kuid Niinistö puhul ma ei usu, et ta oleks suurem Venemaa asjatundja. Ilmselt peab ta rohkem tuginema oma nõunikele. Majanduse alal võib tal olla teatud sidemeid.

Kas kevadel nähtud Põlissoomlaste tulek ja jõulisem retoorika tähendab seda, et Soome poliitika on muutumas konfliktirohkemaks?

Ma ei usu seda. Muidugi, eristumist on vaja, et oleksid selged positsioonid. Kuid läbirääkimisvõime on meie poliitikas ikkagi väga tähtis. Ka Põlissoomlaste Soini on muutunud vähem retooriliseks ja pisut enam dialoogi eelistavaks oma kommentaarides. Ka Haavisto on Põlissoomlastega päris edukalt suhelnud.

Millised on lähiaastatel teie hinnangul Soome ühiskonna kõige põletavamad teemad?

Kõige põletavamad teemad pole ilmselt otseselt Soome enda teemad. Kõige tähtsam on ilmselt maailmamajanduse kriis, Euroopa võlakriis ja Soome aspekt selles on mobiilitööstuse ümberkujundamine pärast Nokia raskusi. Nokia on tulevikus jätkuvalt oluline tegelane Soome majanduses, kuid ilmselt vähemal määral kui varem. Uute teede leidmine majandusliku jõukuse jaoks – see ongi põhiline. See on teema, kus president saab siiski teatud rolli mängida, julgustades kohalikku innovaatilisust ja toetades keskkonda, kus see innovaatilisus praktikas areneda saaks.
Euroopa finantsstabiilsuse ja Kreeka toetamise teema tekitas vahepeal Soomes vägagi erimeelsusi.

Kuidas see on arenenud, kas skepsis on seetõttu kasvanud?

Jah, selle valitsuse alguses oli suhtumine selgelt skeptilisem kui varem. Kuid selge enamus elanikke soovib selgelt ikkagi Euroopa Liiduga koostööd teha ja seda tingimusel, et reeglid on kõigi jaoks samad ja Soome ei pea kinni maksma teiste riikide majanduse juhtimisel tehtud vigu. Euroopa Liit ja euro on Soome huve ju lõppeks hästi teeninud – laias laastus kaks kolmandikku elanikest arvab nii.

Võlakriis Euroopas on kaasa toonud kõvasti kriitikat heaoluriigi suunal, räägitakse ka sotsiaalriigi, heaoluriigi lõpust Lääne-Euroopas. Kas selliseid hääli kostab ka Soomes? Kas Põhjala heaolumudeliga tuleks midagi ette võtta?

Meil siin usutakse üsna laialt, et Põhjala mudel on ikkagi meie tugevus, ja minu mulje kohaselt on see mudel Soomes ka päris hästi toimiv. Me oleme edukad mitte vaatamata sellele süsteemile, vaid tänu Põhjala heaoluriigi süsteemile. Põhjamaade mudel on meie erakondade seas laialdase toetusega. Ma ei usu, et Eesti tüüpi kapitalism saaks kunagi Soome strateegiaks. Seda vaatamata teie edule. Hind, mis te selle eest maksma olete pidanud, on mõnede inimeste jaoks ka väga kõrge. Muidugi, see mudel ise muutub kogu aeg, see sõltub majanduslikest ressurssidest ja n-ö hetkemoest. Igatahes praeguseks on see tublisti erinev sellest, mis ta oli oma loomise hetkel, 1920. aastatel. Kuid selle põhijooned on nii sügavalt juurdunud, nii pikkade kümnendite jooksul arenenud, et seda ei saa mõne aastaga hävitada.

Milles siis sotsiaalriigi eelised väljenduvad? Inimressursside paremas ärakasutamises?

Ma arvan küll nii.

Kas Soome jaoks on majanduskriisist tehtud mingeid selgeid järeldusi? Kas on üldse mingit selget arusaama, mis juhtus ja mida teha tuleks?

Ma ei tea, et keegi teaks, mis tegelikult juhtus ja mis tuleks teha. Ma arvan, et üks sõnum võiks olla see, et eelarvepoliitika peab olema üsna range ja ei saa võtta liigseid riske, samas aga võiks jääda alles osa kein-siaanlikke põhimõtteid kriisis majanduse elavdamise osas. 1990. aastatel, lama-aastatel, sai Soome ju oma õppetunnid kätte, sotsiaalkulude kärped oleksid pidanud meil olema vähem rängad, kui nad olid. Siis olid selle tagajärjed üsna tõsised. Meie jaoks tegi kriisi kergemaks ka see, et valitsus oli rohkem valmis investeerima teadus- ja arendustegevusse, kui ta tegi seda 1990. aastate algul. Teadus- ja arendustegevusse investeerimine hakkas suurenema alates 1990. aastate lõpust ja selle tulemused olid väga positiivsed. Rootsil muidugi on kriisis veel paremini läinud kui Soomel, kuid osalt ilmselt ka seetõttu, et seal on nii palju aastate jooksul kogutud „vana raha”.

Henri Vogt, politoloog:

Sündinud 7. augustil 1967

1986
Lõpetas Salo gümnaasiumi

1994
sotsiaalteaduste magistrikraad Helsingi ülikoolist

2001
doktorikraad Oxfordi ülikoolist

2001–2004
Soome rahvusvaheliste suhete instituudi vanemteadur

2008–2009
Saarlandi ülikooli (Saksamaa) Euroopa asjade külalisprofessor

2010– ...
Turu ülikooli politoloogiaprofessor

Hobideks sulgpall ja klarnetimäng
Kooselus, kahekuune poeg