Eesti põhiseaduses on õigustatult eraldi peatükk pühendatud kohtule. Sealt tulenevadki põhitõed, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegselt. Seejuures ei vabasta eluaegselt ametisse nimetamine kohtunikku vastutusest, näiteks siis, kui ta on teinud teadvalt vale otsuse. Teda saab ametist tagandada distsiplinaarkaristuse korras, samuti seoses kriminaalkuriteos süüdi mõistmisega. Seega on väited, et kohtunik saab seadusandlikus ruumis omavoliliselt seadust muuta või enda kasuks tõlgendada, täielik absurd.

Arutelu kohtusüsteemi võimalikest muudatustest on demokraatlikus ühiskonnas aeg-ajalt loomupärane ja vajalik. Sellised arutelud ei saa aga olla kantud isiklikest ega erakondlikest ambitsioonidest. Üks põhitõde peab demokraatlikus riigis alati paigas olema ning see on kohtuvõimu sõltumatus. Liikudes suundades, kus kohtunike nimetamine on tugevalt mõjutatud erakondlikest allhoovustest, ei kulge me enam demokraatia radadel, vaid sootuks vastupidisel suunal.

Ka kohtunike määramine nn populaarsusvalikul on samm eemale läbipaistvusest ja demokraatiast. Kui EKRE – vähemalt nende volikogu avalduse põhjal – tahab muuta kohtunikuameti valitavaks ja tähtajaliseks, siis suurim oht on siin kohtu sõltumatuse küsimärgi alla langemine.

Et valime kohtuniku ja kohtunik jagab valimiskampaania ajal lubadusi? Vabandust, milliseid?

Kohtunikul saab olla vaid üks lubadus ja kohustus – teenida õigusemõistmist, erapooletult ja enda südametunnistuse järgi, õiguse ja õigluse kohaselt. Tema neutraalsus välistab ka maailmavaatelise kallutatuse.

Sel põhjusel on Eestis keelatud kohtunikel erakonda kuulumine.

Kohtunike nn eluaegsus ei ole loonud suletud ja karistamatu tsunfti, nagu väidab EKRE, vaid andnud tõhusa kaitse Eesti kohtuvõimu sõltumatusele, laiemalt Eesti demokraatia ja õigusriigi käekäigule. Kohtusaalis väljendub see aususes, kus ükski kohtunik ei või ettevaatavalt olla mõnda osapoolt eelistav. Tulemuseks on iga inimese võimalus enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.

Küsigem nüüd: kas Eestis oleks õigussüsteem tõesti millegi võrra parem, kui kohtuniku järjepidev ettevalmistamine, aastatepikkused õpingud ülikoolis, julgeolekuline taustakontroll ning võimalik poliitilise kallutatuse parlamentaarne kontroll asendataks n-ö populaarsusvalikuga?

Kas tõesti peaks inimene, kes otsustab kellegi eluaegse karistuse või kellegi abielulahutuse üle, olema otsekui missivõistluse võitja?

Tegelikult on ehk küsimus hoopis selles, kus on kohtuniku pädevuse piir ise õigust luua ja sisustada. Mis ulatuses võib kohtunik sekkuda, kui seadusandja on jätnud põhiseaduspärase seadusesätte vastu võtmata või on võtnud vastu põhiseadusregulatsiooni? Kas kohtunikul peaks olema pädevus sekkuda, viidata puudusele või luua selle asemele ise uus, kasvõi ajutine õiguslik lahendus?

Eraldi tuleks vaadelda nüüd EKRE volikogu seisukohta, mis käsitles arvamust seoses kohtunike tegevusega õigusloomes. Usun, et tasub meelde tuletada, et kohtusüsteemides, kus kohtunikud valitakse, on kohtunikul üldjuhul suurem pädevus õigust luua kui nendes, kus kohtunikud nimetatakse. Seega on ekrelaste pakutud lahendus juba iseendale vastu rääkiv.

Räägime ka karistamatusest, alternatiivsetest kohtusüsteemidest ning Eesti õigusruumist lahti sidumisest. Kas ei olnud üks EKRE liige ise kriminaaluurimise all ja EKRE arvas, et õigust peaks mõistma erakonna juhatus, mitte pädevamad riigiasutused?

Riigimehelikult usun siiski sellesse, et mõistus tuleb ükskord ka Martin Helme hoovi ning ekrelased loobuvad erakondlike tribunalide loomise mõttest.