Juuni algul valitses Kiievis kaunis suur peataolek. Miks idanaaber ei võtnud ette otsustavaid samme, ei ole veel lõplikult selge. Ehk ei jõutud Moskvas veel selgete välispoliitiliste eesmärkide detailse tunnetamiseni?

Teisalt aga on ilmne, et avalikku sõjakuulutust ei tule kummaltki poolelt, kuna sellest ei ole huvitatud ei Ukraina ega Venemaa. Käesolev ebamäärane geopoliitiline segadus Ida- ja Lõuna-Ukrainas töötab ometigi objektiivselt Venemaa kasuks, kusjuures kohalikud elanikud üha enam võõranduvad Dnepriäärse vabariigi keskvõimudest - näiteks Donetski kaitsetute "magalate" pommitamist ja tulistamist Ukraina relvajõudude poolt ei unustata seal iialgi.

Enamik kohalikest inimestest ei seosta enam oma elu endisaegse riikluse koosseisus. Alateadlikult tunnetatakse veel ühte möödapääsmatut tõsiasja: Euroliidu heaolu juurde ei saa neil kunagi asja olema. Seepärast on kasvõi Saksa valitsuse meeletu hilinemisega sõnastatatud riigi föderaliseerimise plaan juba lootusetult audis. Viimasega oleks pidanud välja tulema juba hiljemalt kakskümmend aastat tagasi!

Võrdluseks: praegune oligarhist ja dollarimiljardärist/ärastajast Ukraina president Pjotr Porošenko targutab ikka veel mingist unitaarsest rahvusriigist. Huvitav, millises reaalsuses ta küll elab?! Kas praegu käimasolevast kodusõjast ei piisa? Ukraina ei ole isegi mingi klassikaline "failed state", vaid hoopis "failed country", mis paraku ei jõudnudki toimivaks riigiks kujuneda, kuna see "ärastati" oligarhide poolt lihtsalt ära.

No jah, aga Venemaa? Idanaabri juhtkond teostab käesoleval ajal Ukraina kõikide riiklike institutsioonide lagundamist. Ja paratamatult võib lähenev talv sellele kaasa aidata.