Streik: kas tõesti viimane võimalus?
Streiki eristab teistest protestidest, meeleavaldustest, ülestõusudest ja muudest aktsioonidest see, et tegemist on tööalaste nõudmistega. Seaduslikud nõudmised on seega tööalased nõudmised, mitte muud nõudmised ning nende puhul peab olema eelnevalt riikliku lepitaja juures püütud kokkuleppele jõuda.
Streikide ajalugu on üsna kirju ning nõudmised on aja jooksul muutunud. Võtame näitena 1867. aastal Chicagos toimunud töötajate streigi, millega töötajad nõudsid kaheksatunniste tööpäevade kehtestamist. Tegemist oli kolm aastat varem tekkinud töölisliikumise peamise nõudmisega, kuna 12–14-tunnised tööpäevad kuuel päeval nädalas olid väga kurnavad. Streik seiskas majandustegevuse linnas nädalaks.
Üle keskmise tingimused
Kui liikuda ajaloos edasi, siis lennunduse streigi eesmärgiks 1981. aastal USA-s oli juba 32-tunnise töönädala kehtestamine ja ametikohtade välja arvamine avalike teenistujate seast. Lennujuhtide streik 2010. aastal Hispaanias oli ajendatud sellest, et riigi üldise kokkuhoiupoliitika osana sooviti langetada lennujuhtide tasusid 40% võrra. Kui 40% kõlab küllaltki suure langusena, siis tasude absoluutmäärad aitavad ehk veidi paremini konteksti tabada – tegemist oli u 28 000-eurose kuupalga vähendamisega 16 000-le kuus.
On selge, et tänapäeval inimlikeks peetavad töötingimused on saanud reaalsuseks küllaltki olulisel määral tänu töölisliikumisele ning nende poolt korraldatud streikidele. Samal ajal on minimaalsed tingimused (mis tollal olidki töölisvõitluse sisuks) nüüdseks kehtestatud juba seadustega.
Praegu soovitakse enamasti streikidega seadustest veelgi paremaid tingimusi saavutada. Näiteks Eestis aktuaalse meditsiinitöötajate streigi aluseks olevast kollektiivlepingu projektist leiame muu hulgas järgmised sätted: 2013. aasta algusest arstide miinimumpalk 10 eurot, õdedel 6,6 eurot ja hooldustöötajatel 3,5 eurot tunnis (2011. aastal oli Eestis keskmine brutotunnipalk 5,04 eurot), põhipuhkus 35 päeva (seaduse kohaselt 28 päeva) ja staažist sõltuv lisapuhkus 1–4 päeva, seaduses ettenähtust kuu aega pikem töölepingu ülesütlemise tähtaeg ja koondamise korral seaduses ettenähtust kuni kuutasu võrra suurem koondamishüvitis.
Loomulikult on töötajatel õigus püüelda üha paremate töötingimuste poole, kuid meil tuleb endale aru anda, et tänapäeva streikide eesmärgiks on väga harva „elajalikest oludest” väljarabelemine. Kui sada aastat tagasi oli ka streigiga mitteseotud töötajatel põhjust olla streikijatega solidaarne (kõigi tingimused olid viletsad), siis tänapäeval tuleb üha enam mõelda ka selle peale, kes mingis konkreetses sektoris töötavate töötajate töötingimuste täiendava paranemise kinni maksab. Sektoraalsetel läbirääkimise korral on pea alati vastuseks, et see ei tule mitte ettevõtja kasumi, vaid kõrgema hinna ja seega väljapool seda sektorit töötavate inimeste rahakoti arvel.
Seadusest sätestatust paremate tingimuste nõudmine ei ole siiski alati streigi eesmärgiks – on ka streike, milles nõutakse töötingimuste seaduse ja tänapäevaste nõuetega kooskõlla viimist. Näiteks võib tuua Bulgaaria kaevurite streigi selle aasta algusest, kus üheks peamistest nõudmistest oli töötervishoiu ja -ohutuse parandamine. Väidetavalt pidavat kaevurid töötama 12-tunnistes vahetustes, pimedas ja märjas ilma kaitseriieteta.
Streigid võivad nii õnnestuda kui ka ebaõnnestuda. Näiteks ülaltoodud Bulgaaria näite korral rahuldati oluline osa töötajate nõudmistest.
Massiline vallandamine
Lennunduse streik USA-s lõppes tollase presidendi Reagani poolt jõuliste sammudega, mille tulemusena vallandati paari päeva jooksul enam kui 11 000 lennukijuhti 13 000-st sellel ajal töötanuist ning neile kehtestati ka edaspidiseks keeld föderaalteenistuses töötamiseks.
Streigi kõrval kasutavad ametiühingud muidugi ka muid aktsioone enda nõudmiste saavutamiseks. Üheks neist on täpselt reeglite järgi töötamine. Kuna kõik reeglid ei ole kunagi kirja pandud, siis võib see päris suure kahju põhjustada. Praeguse streigi kontekstis on toetusena perearstide poolt välja käidud täpselt haigekassa lepingule vastav töötamine (arstid neli tundi ja pereõed kolm tundi ning igasugusest ületunnitööst loobumine).
Ekstreemsemaks näiteks on viimasel ajal Prantsusmaal harrastatav juhtide pantvangi võtmine. Hiljutine näide oli selle aasta märtsist, kus ühe muusika- ja filmipoeketi ametiühingu liikmed võtsid vangi ühe juhtidest, kuna palgaläbirääkimised ei liikunud paigast. Juhtkonna pakutav 15-eurone palgatõus neile, kes teenivad vähem kui 1500 eurot, ei olnud rahuldav lahendus. Politsei sekkumisel lasti juht seitsme tunni pärast vabaks.
Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et on väga eripalgelisi streike. Tavakodanikul ei tasu neist kõiki pimesi toetada, sest need võivad sisaldada nõudmisi, millest tavaline töötaja võib vaid unistada ning kummalisel kombel tuleb nendel samadel tavalistel töötajatel sageli nende nõudmiste täitmisega seotud kulud ka kinni maksta. Kui aga tegu on õige asjaga, siis on töötajate solidaarsus jätkuvalt jõud, millega tulemusi saavutada.
