Streik Rakveres: tööline tõstab viimaks pea

Eesti tööandja eelistab töötajaga rääkida üks ühele. See pole heatahtlik hoolivus, vaid teadlik lõhestamine

Täna algav Rakvere lihakombinaadi töötajate streik on üle pika aja näide sellest, kuidas Eesti töötajad seisavad aktiivselt oma õiguste eest. Passiivsest leplikkusest on loobutud ja asutud võitlema juba ammu ärateenitud palgatõusu nimel.

See on aga üks paljudest juhtumitest, kus töötajad on aastaid pidanud miinimumiga leppima. Hoolimata toimetuleku piirile kiilutud palkadest tuleb Eestis haruharva ette streike. Seetõttu väärib eesootav streik avalikkuse laiemat toetust eriti.

Miks on streikimine Eestis niivõrd harv nähtus? Põhjused on iseenesest paljuski teada-tuntud. Streikimisega kaasneb hirm töökohta kaotada. Ka Rakvere lihakombinaat otsustas sügisel kooskõlastuseta streikinud töötajad vallandada ja keeldus neid hiljem tööle võtmast. Kuna streikimine on laialdase põlu all, siis on streikijate karistamine justkui lubatud reaktsioon. Kes streigib, see ise teab, millega riskib. Sellist suhtumist aitab legitimeerida ka kehtiv töölepinguseadus, mis võimaldab tööandjal võrdlemisi kergesti töötajatest vabaneda.

Kõige haavatavamad ei streigi

Streikimine võib kalliks maksma eriti nendele töötajatele, kes kuuluvad haavatavatesse ühiskonnagruppidesse. Kas näiteks miinimumpalka teeniv üksikema julgeb riskida ja tööandjat kritiseerida või streigiga ühineda, kui töökoha kaotus tähendaks, et pere toidulaud võib jääda tühjaks?