Tõsi, kerges joobes muutun minagi emotsionaalsemaks, kuid selle kõrvalekalde keelab Jevgeni Ossinovski peatselt ära. Ja samasugused oleme me ju kõik – vaadake kasvõi me pealikku Euroopas, Andrus Ansipit, meenutage tema „erinevaid“ näoilmeid – kivi, mis kivi!

Seepärast leiangi, et kivi on Eesti märgina igati adekvaatne, ma suudan end (ja suuremat osa mu kaasmaalastest) sellega samastada ja arvatavasti välismaalased meid just sellistena näevadki.

Välja arvatud ehk soomlased, kes ilmselt leiavad, et just neil on kivinäonduses monopoolsed õigused. Aga mingu nad ka õige kukele, leidku omale kõigepealt oma hümn, eksole (see pidi nüüd iroonia olema).

Siiski, parafraseerides üht teist tuntud kivinägu, lisaksin ühe mõtte siia veel. Üks tuntud loomemajandaja ütles, et brändiloome ongi selline asi, millest tõesti iga Külakusti ei peagi peensustes aru saama.

Ja eks tal ole õigus kah, mina küll nii loominguline inimene pole, et neist peensustest aru saada.
Küll aga suudan maakana end vabalt Külakusti kalossidesse asetada. Vaadake, Külakusti tunneb veidi rõõmugi, et riigi rahastatud teadlased laborites helenduvaid valke sünteesivad. Ta pole vihane isegi seepärast, et tänu tasuta kõrgharidusele on ta kallis vennapoeg juba kuueteistkümnendat aastat filosoofiateaduskonnas elu mõtet otsimas.

Küll aga ajab teda segadusse see, et riigi palgatud disainimeeskonna mõttetöö tulemusena selgus, et nn etaloneestlasena tuleb silmas pidada pigem neidsamu diipe disainereid, mitte Külakustisid. „Kes mina siis olen,“ mõtleb ta pahaselt. Eks ole temalgi omajagu õigus, mis?