Sulev Valner onma kodutalus Haanjas foto: rein sikk

Kokku hõlmavad need ettepanekud enam kui kolm neljandikku kõigist Eesti valdadest ja linnadest, kaasa arvatud isegi Tartu ja Pärnu linn. Kõigist neist läbirääkimistest ei pruugi muidugi lõpuks asja saada. Aga valmisolek alustada on igatahes suur. See näitab, et olukord muutuseks on päris küps, mis pole ka ime, arvestades, kui kaua on avalikkuses haldusreformi vajalikkusest juttu olnud.

Siinkohal võib tsiteerida Riigikontrolli kirjalikku arvamust haldusreformi seaduse kooskõlastusringilt: „Riigikontrolli arvates ei ole küsimust, kas Eestis tuleks moodustada senisest võimekamad, oma ülesannetega hästi hakkamasaavad omavalitsused, mille suurus arvestaks inimeste praeguse mobiilsuse juures võimalust kaasa rääkida omavalitsuse peamiste teenuste kujundamisel ja püüaks tasakaalustada kõigi kohalike omavalitsuste konkurentsivõimet. Riigikontrolli arvates on avalikkus, poliitikud, ka omavalitsusjuhid ning Vabariigi Valitsus sellise haldusreformi vajalikkuse küsimuses nüüdseks saavutanud konsensuslikkusele lähedase seisukoha."

Paari üksiku erandiga lähtuvad kõik tehtud ühinemisläbirääkimiste ettepanekud sellest, et tuleb saavutada vähemalt üle 5000 elanikuga omavalitsuse moodustumine. Paljud ettepanekutest on oluliselt suurema ambitsiooniga. Seega võib väita, et ekspertkomisjoni poolt erinevaid argumente kaaludes välja pakutud ja seaduseelnõusse sisse kirjutatud tulevase omavalitsuse elanike arvu miinimumpiir on kohtadel juba üldiselt ja suhteliselt valutult omaks võetud. Pole vast vale öelda, et inimestel on kujunenud teatud õigustatud ootus, et viimastel kuudel avalikult välja öeldud reformi põhialuseid oluliselt enam ei liigutataks ühele või teisele poole.

Meil on praegu ajalooline võimalus mitte lihtsalt ammuoodatud haldusreform mingil kujul ära teha, vaid saada ta tehtud nii, et tõepoolest kõik või peaaegu kõik vajalikud ühinemised toimuvad piirkondades kohapeal algatatuna ja läbi räägituna. Just sel viisil, nagu see kohapeal kokku lepitakse ja kõige õigem tundub, ilma liigse riigipoolse sekkumiseta. Keskvalitsus annab eelkõige üldise raami miinimumnõuete ja ühinemiste omapoolse nõustamise ja toetamise näol.

Mida siis haldusreform kohalikule inimesele annab?

Eestis on juba olemas hulk edukaid valdade-linnade ühinemiste näiteid, viimati kolme Saaremaa valla ühinemine Lääne-Saare vallaks või näiteks Lääne-Nigula, Viljandi valla jt ühinemised 2013 või ka mitmed oluliselt pikema ajaloo ja kogemusega ühisvallad. Kogemust, mida üldistada, juba on. Lisaks muidugi ka teiste riikide teadmised analoogsete protsesside kohta. Eesti ei ole siin ju mingi erand oma naabrite seas. Üks kindel soovitus kõigile ühinemise ettevalmistajatele on teha tutvumisvisiit mõnda juba ühinenud omavalitsusesse, et oma silmaga üle vaadata ja oma kõrvaga kuulda, kuidas neil siis tegelikult läinud on ning mida nende kogemusest üle võtta.

Senistes väikestes omavalitsustes on paratamatult väga suur nn valmisoleku- ja juhtimiskulu, mistõttu, nagu uuringud näitavad, on seal töötajate arv 1000 elaniku kohta vähemalt kaks korda suurem kui 5000 elanikuga omavalitsustel. Valitsemiskuludest vabanevad vahendid on ühinemise järel võimalik suunata mõne põhiteenuse osutamisse - haridusse, sotsiaalsesse kaitsesse, ettevõtluse arendamisse, kultuurivaldkonda, taristusse jne.

Väikevallas täidab iga töötaja keskeltläbi 5-6 erinevat ülesannet (mõnel juhul rohkemgi). Üle 5000 elanikuga KOVis väheneb erinevate valdkondade arv töötaja kohta 2-3-le, mis annab võimaluse keskendumiseks ehk reaalse erialase kompetentsi tekkimiseks. Seejuures, tulenevalt mastaabiefektist ei saa väike vald maksta oma töötajale sama suurt palka, sarnases rollis töötajate kuupalga vahe on uuringute järgi 1,3-1,5 kordne. Seega ühinemine annab võimaluse konkurentsivõimeliseks palgaks ja seeläbi hea spetsialisti palkamiseks ja palgal hoidmiseks. Ka on võimalik täita vajalikke ametikohti, mida väikevaldades varem ei olnudki. Mis tähendab, et elanikul, kel on mingi oluline mure, on ka hoopis reaalsem saada asjatundlikku nõu ja abi.

Üks eluline kuuldud näide Märjamaa vallast: peale ühinemist vähenesid probleemid kooli- ja lasteaiakohtade saamisel, sest kadus ära vastastikune arvlemine ning lapsed said minna lähimasse lasteaeda või gümnaasiumi (varem puudus valdadel osaliselt rahastamise kokkulepe) ning ühtlustusid muusika- ja kunstikooli õppetasud kõigile ühisvalla lastele.

Tähtis on samas mõista, et haldusreform iseenesest ei sulge ega ava ühtegi kooli, lasteaeda ega raamatukogu. Need on kohaliku omavalitsemise küsimused, mida kaaluvad ja otsustavad kohalikud inimesed ise volikogude liikmetena, valla- või linnajuhtidena ja nende valijatena, olgu siis omavalitsus natuke suurem või väiksem. Suurt rolli omab seejuures kogukondade endi aktiivsus oma huvide sõnastamisel ja kaitsmisel nii ühinemisläbirääkimistel ja ühinemislepingu sõlmimisel kui pärast ühinemist. Külaliikumine Kodukant on korduvalt välja toonud, et ühinenud valdades reeglina külade ja kogukondade tegevus märgatavalt elavneb.

Haldusreform on suuresti ka eneseusalduse küsimus. Kõike ei ole võimalik aastateks ette detailideni kokku leppida, kõike ei saa lahendada seaduse tasemel. Tugev ühinenud omavalitsus tähendab kohalikele inimestele ja kogukondadele mitte ainult uusi suuremaid võimalusi, vaid ka vastutust, et täita loodav uus raamistik kohapeal parima võimaliku sisuga.