1950-ndateni tegutses nägemispuudega inimestele käsitöökutseid pakkuv kutsekool ja edasi õpetati välja oskustöölisi tolleaegse pimedate ühingu õppe- ja tootmiskombinaatides, aga kui koitsid 1990-ndad, lõppes kõik. Sinnani oli vähemalt mingi võimalus töötada ja tunda end vajalikuna. Parimad töötajad teenisid kindlasti keskmise palga. Iga nägemispuudega inimene, kellel vähegi oli võimalus, töötas aasta, enne kui sai kätte täispensioni või puude tõttu määratud toetuse. Seejärel hakkas ta iga kuu saama täies ulatuses riiklikku toetust ja tükitöö alusel teenitud palka. Ei siis, Eesti NSV-s, ega ka praegu Põhjamaades pole stimuleeritud puudega inimesi tööle puude tõttu määratud toetuse vähendamise või selle koguni äravõtmisega.
