Jumal lõi inimese omaenda näo järgi. Kuid inimene tahab luua sellist elu, mis ei meenutaks ei teda ennast ega kedagi teist elusat. Frankenstein, golem, pisuhänd. Need mütoloogilised sümbolid tähistavad inimese unistust luua elu. Kuid igaühega neist on juhtunud mingi äpardus.

Üha enam kõlab teadusuudistes sõnapaar „sünteetiline bioloogia”. Mida see tähendab? Kõige üldisemalt öeldes püüdlust modifitseerida elusorganisme nõnda, et nendest või nende osistest saaks ehitada seadmeid – nii nagu ehitatakse televiisoreid, arvuteid ja veebikaameraid transistoridest ja mikrokiipidest. Kuid sünteetilise bioloogia salamõte on luua elusorganism, millist pole siinkandis enne nähtud. See pole enam geenimuundamine, see on elumuundamine.

Viimase 15 aastaga on järjestatud tuhandete organismide genoomid ja talletatud need andmebaasides. See digiteeritud bioloogia võimaldab alustada rakkude sünteesimist, alustades mitte molekulidest, vaid digiteeritud infost. Elusorganismide pärilikkusaine DNA jupid sünteesitakse keemiliselt nagu pesupulbri koostisained ja neid pakutakse müügiks nagu mis tahes kemikaale alates keedusoolast kuni nanotehnoloogia lemmiklaste fullereenideni välja.

Lõppude lõpuks on ju elu aabits lihtne ja koosneb vaid neljast tähest ehk neljast alusest, millest DNA on kokku liimitud. Umbes tuhande aluspaari pikkusi erineva järjestusega juppe ehk kassette on praegu müügil küllaldaselt. Inimgenoomi lahtimuukimisega kuulsaks saanud ameerika bioinsener Craig Venter ja tema meeskond ostisid vajalikud kassetid, õmblesid need kokku bakteri Mycoplasma genitalium lihtsustatud versiooniks ja pistsid ühe teise bakteri rakku. Ja ennäe! 20. mail teatas Venter ajakirjas Science, et too peremeesbakter on hakanud käituma nagu võõralt bakterilt pärit instruktsioon oli käskinud.

See ei olnud veel uue elusorganismi loomine. Tulemuseni jõudmine võttis aega 15 aastat ja kümneid miljoneid dollareid. Kuid mitte miljardeid. Pole kahtlust, et nii nagu genotüpiseerimine on aastatega kohutavalt odavnenud, nõnda odavneb ka organismide sünteesimine. Venter on sünteetilist bioloogiat iseloomustanud kui tarkvara, mis loob riistvara. Kui GMO-d luuakse nõnda, et asendatakse mõni üksik geen uuega, siis sünteetiline bioloogia manipuleerib pakettidega, asendades rakus terveid organelle või luues uusi organellide kogumeid süntosoome, et nende abil ensüüme valmistada.

Loodud elu on haavatav?

Kus on tulemused, seal on ka ohud. GMO-vastased näevad põhiliselt taimekasvatusega seotud kolle – et taimedesse sisestatud võõrgeenid võivad loodusesse lipsata ja looduskooslustes midagi vussi keerata. Pooldajad jälle vaidlevad vastu, et inimene on kultuurtaimi tuhandeid aastaid aretanud ja valinud neisse geenid, mida looduslikes taimedes ei ole. Siin võetakse võrdluseks geenmuundatud taim ja selle eellane, kas siis inimese aretatud või looduslik taim.

Sünteetilise bioloogia puhul on lugu põhimõtteliselt teine. Organismil, mille üle vaieldakse, polegi eellast. Või õieti on, ent see asub arvutis. Sünteetilise organismi ema on arvuti.

Aga mis saab siis, kui mõni sünteetiline organism laborist plehku paneb? Sünteetilise bioloogia apologeedid kinnitavad, et inimese loodud elu on haavatav, elus elu aga vastupidav ja saab sellest jagu. Suured debatid on ees. Ka Eestis. Suurbritannias on ainuüksi esimese kampaania tarbeks, kus asja üle kutsuti asjatundjatega arutlema 160 juhuslikult valitud kodanikku, kulutatud 500 000 eurot.

Kui lugeda sünteetilise bioloogia arendajaid, siis tundub, et loodavate organismide arv on piiratud vaid kujutlusvõimega. Need saaksid teha biokütuseid, süüa naftareostust, toota ravimeid, ehitada maju ja peksta ka lapsi, kui see vaid lubatud oleks. Kuid – stopp! Eks ka geenitehnoloogia algaegadel sai lugeda säherdust romantilist kirjandust. Elu paneb asjad paika, aga see on keeruline ja punnib vastu. Nagu teadus üldse, ei tea ka sünteetilise bioloogia arendajad, mis asi see elu on. Kuid lootus jääb.