Minister näitas oma sõnavõtuga seda, et tal on tublid abid, kes ilusa ümmarguse sõnavõtu valmis treivad. Sõnavõtt oli nii sile ja eksimatu, et Eesti positsioon Euroopa rahanduses oli, on ja jääb veelgi kindlamaks. Aga missuguseks? On ju Eesti praegune valitsus kaotamas eelarve tasakaalu, maksupoliitika arusaadavust ja lihtsust, loodetakse täita oma valimislubadusi võlgu võttes ja võlgu elades.

Missugune oli siis sellise päheõpitud ja haledalt esitatud sõnavõtu sõnum Euroopale? Pigem selline, et me oleme saanud rahandusministri, kelle sõna ei maksa. Ministri sõnavõtud peaksid olema reljeefsemad, spontaansemad, näitama kolleegidele Euroopa Liidust, et minister valdab teemat, on meeldiv vestluspartner ja kaaslane.

Eks see ole õpetuseks kõigile praegustele ja tulevastele ministritele. Õppige keeli: õppige mitte päheõpitud tekste ette kandma, vaid õppige säravalt suhtlema. Kui ministrid teevad ka keelevigu, siis need andestatakse. Ei andestata aga haledat päheõpitud teksti.