Et solvamist/solvumist paremini mõista, vaatasin teiste keelte poole ja avastasin endalegi üllatuseks, et sellise sisu ja mahuga mõisteid nagu meil, ei ole ei saksa, vene ega inglise keeles. Solvamine on eelkõige haiget tegemine, vigastamine, varju heitmine ja solvumine siis haiget saamine, halba valgusesse ehk varju sattumine. Kas solvumine on siis ürg-eestlaslik tunne, sellisel kujul ainult meile omane? Ei, kindlasti mitte. Kõik maailma rahvad võivad kogeda õnnetunde puudumist ja sellest tärkavat viha.

Karl Feyerabend kirjeldas eestlase solvumistunnet 1797. aastal nii: „Lisaks on eestlasel suurel määral loomulikku autunnet. Ta võib oma valitsejate türanniat taluda … aga teotamist ei kannata ta hoopiski mitte. … ta varitseb kindlasti nii kaua, kuni ta leiab võimaluse kätte maksta. Isegi aadlimees ei pääse tema metsikust vihast … Külmavereliselt võib ta oma au mõrvarile noa südamesse torgata.“

Eestlasele on omane teatud eriomane rahvuslik solvumistunnuste komplekt. Sõnastasime ja vormisime oma sajanditepikkuse ängi ja viha, ülekohtu ja alanduse tänapäevaseks solvumistundeks alles eelmise sajandi esimesel poolel, kui olime otsustanud jääda eestlasteks, aga saada eurooplasteks. Keeleuuenduse laineharjal laenasime kirjakeelde soome sõna solvata, mis tähendab solvamist, haavamist, laimamist. Solvamisest on omakorda moodustatud enesekohane u-tuletis solvuma. Kui eesti mees või eesti naine kedagi solvab, kas ta siis kahetseb ja palub andestust või käitub põhimõttel „tegu tehtut ei kahetse, nuta ei manale minnes“?

Ma väga loodan, et oleme veritasust loobunud ja oma au mõrvarile, st solvajale enam nuga südamesse ei löö. Aga kas me oleme õppinud andestama? Kas meie andekspalumine on alati siiras? Ja kas me oleme õppinud andestama? Aga mis saab vastastikuste solvangute ja solvumiste puhul? Mis saab siis, kui kõik on solvunud?

Viimasel ajal on meil solvumine lausa rahvusspordiks saanud. Ja kogu rahvas elab sellele kaasa. Solvunud on nii sisserändaja poeg kui ka see, kes pakkis juba kohvrid ja tahtis kodumaalt välja rännata. Ühel juhul solvati tahmatult üle huulte lipsanud sõnaga, teisel puhul sellega, et inimene vajas oma kõhkluste ja kahtluste ületamiseks rohkem aega. Kõhkleja, kelle jaoks Eesti on kallis ja kes ei tahtnud kergekäeliselt kodumaalt lahkuda, sai valijatelt 8655 häält. Mees, keda siiajäämine solvab, sai ainult 975 häält. Tema unistus ära minna oli purunenud. Aga siia tulnu poeg ei võtnud vabandust vastu ja lahkuma pidi solvaja.

Elame huvitaval ajal. Saame parem solvumistest üle ja lepime ära. Ja mis peamine, solvunul ei maksa kohe minna teise liivakasti itkuma.