Delfi logo Foto: Rauno Volmar

Allpool olevas dialoogis arutavad ning vaidlevad Martinson ja Soonvald kommentaariumi vajalikkuse üle, kus peamisteks vastuoludeks jäävad anonüümsus, mõju ühiskonnale ja ootuste erinevus kommentaariumi sisu suhtes.

Allan Martinson: „20 aastat tagasi olin osaline ühe džinni pudelistlaskmises, mida täna kahetsen. Selle nimi on Delfi anonüümne kommentaar. Idealistlik idee rahva kollektiivse mõistuse vallapäästmisest osutus naiivseks. Valla pääses midagi hulga tontlikumat. Olen tänaseks veendunud, et anonüümse kommentaari aeg on läbi, ja Delfi peaks järgima oma konkurendi eeskuju, nõudes kommenteerimist ausalt ja avalikult konkreetse inimese nimel.

Delfi sündis riskijulgusest ja idealismist 1999. aasta novembris. Paar kuud varem oli välja valitud bränd (Delfi sai napi võidu Arena ja Novatori ees) ja logo värvid (võitis lätlaste eelistatud sinikollane „statoil“ eestlaste eelistatud rohesinise „neste“ ees). Delfi omanikfirma MicroLink, mida toona juhtisin, oli selle algkapitaliks investeerinud toona üüratu summa – ligi 2 miljonit eurot. Läksime ehitama Balti internetituru kindlat liidrit. Tallinna keskväljakule tõmmati üles välireklaam, mis on ilmselt tänaseni Eesti ajaloo suurim. Kogu tänase Tallinki hotelli esikülge kattev plagu ütles: „Delfi – alusta siit“.

Turule tulles tõi Delfi kaasa veel ühe innovatsiooni, andes lugejatele võimaluse iga artiklit kommenteerida. See osutus hämmastavalt populaarseks. Paar päeva pärast lansseerimist pidasime MicroLinki koridoris välkkoosoleku, kus otsustasime panna kommentaaride arvu punastes sulgudes pealkirja järele. See kasvatas kommenteerimise päevapealt veel viiekordseks. Tagasi vaadates oleks pidanud selle idee patenteerima!

Paar kuud hiljem juhtus uskumatu lugu. Meediaärimees Hans H. Luik, kellele kuulus meie peamine konkurent Mega.ee, oli tülli läinud omaenda meediafirma tegevjuhiga, kes ei uskunud kommentaariumi fenomeni. Hans tuli mõõduka palga eest Delfisse tööle ja tõmbas kaasa veel teisigi nimekaid arvamusliidreid, toimetades rubriiki comment@delfi. Iga päev pritsiti lugejate ette mitu poleemilist artiklit ja nende ümber läks valusaks andmiseks.

Tänasega võrreldes olid paljud kommentaarid asjalikult kaasamõtlevad. Suur hulk esimesi kommentaatoreid olid andunud ja selles žanris andekad. Nad kirjutasid kindlate pseudonüümide all ja käisid Delfi organiseeritud kokkutulekutel, ilma et neil kott peas oleks olnud. Aga kakalõhna hakkas sekka lööma üsna kiiresti. Kuskil kevade hakul saime teada, et toonane peaminister Mart Laar plaanib Delfi kohta arvamusartiklit. Ootasime õhinal, kuid paraku võrdles ta Delfit peldikuseinaga. Ka Hans võttis comment@delfi esimesed nädalad kokku pealkirja all „Sõnavabadusest, peldikuseinast ja kaklusklubist“. Tsiteerin: „Meil ei ole midagi kaklusklubi vastu, aga sõnasõda võiks toimuda intellektuaalset pinget pakkuval viisil. Ja kui ütleja tahab teatada, et keegi konkreetne tegelane on tainapea, idioot vms, siis lisagu lahkelt ka oma nimi, et saaks ausas võitluses tagasi lajatada.”

20 aastat hiljem loen neid sõnu kummaliste tunnetega. Teist inimest saab jätkuvalt anonüümselt idioodiks nimetada vaatamata sellele, et Hans on nüüd ise Delfi omanik.“

Urmo Soonvald: „Mul on ääretult hea meel, et lasid 20 aastat tagasi pudelist välja nähtuse, mis kestab, elab ja peegeldab. Delfi kommentaariumit on aastaid püütud sildistada, pisendada ja halvustada, ning osaliselt kindlasti ka asja eest, kuid see ei võta kommentaariumilt omadust, mille väärtust ei suuda me võib-olla kunagi hinnata – see on Eesti inimeste ühine foorum. Ma mõistan ja tunnustan teie idealismi, et teha kommentaariumist rahva kollektiivne mõistus ja südametunnistus.

Tänu teie toonasele idealismile on kõikidel inimestel avatud tribüün ühisele mõtlemisele, rõõmustamisele, kurvastamisele ja kaasarääkimisele. Kommentaarium on meie kõigi võimalus, mitte kohustus.

Kommentaarium on peegel ega püüagi olla parem kui need, kes sinna panustavad. Aga sinna kirjutavad inimesed, kes elavad koos meiega ja meie ümber. Kui me osundame, et kommentaariumi sisu on osaliselt ropp – ja ma ei püüagi 100% vastupidist väita! - , siis teisisõnu tunnistame, et me pole rahul, kuidas meie kaaslased end tunnevad ja väljendavad. Siinkohal ma palun, et me eristaks vihakõnet ja lihtsakoelist teksti. Seisame ühemõtteliselt vihakõne vastu, aga sama ühemõtteliselt oleme sõna- ja väljendusvabaduse poolt. On täiesti loogiline ja paratamatu, et meie ümber on inimesi, keda viimased 20 aastat pole hellitanud, aga ka neil peab olema võimalus end väljendada. Selleks peab ju olema mingi põhjus. Kui tihti me sellele mõtleme? Ei ole kuritegu, kui väljendada end lihtsalt, reljeefselt, emotsionaalselt ja subjektiivselt. Teist sellist kohta pole, kus kohtuvad ajend, kontekst ja inimeste peegeldus.

Tuhandete inimeste jaoks on kommentaarium kui peksukott või kui tribüün, kus õnnest joobnuna käed taeva poole tõsta. Eelkõige nende jaoks, kes on eemal suurlinnade särast, melust ja võimalustest ning peavad üksi või kitsamas ringis jagama nii kurbust kui ka rõõmu. Millist reaktsiooni me ootame kommentaariumist, kui poliitikute avalik kõnepruuk ja arrogantsus on ammu üle keemistemperatuuri? Või millise väljundi peaksid saama inimesed, kes on kolm päeva istunud telefonis ja kaasa elanud Ott Tänaku edule ning ta kroonitakse nende silme all maailmameistriks? Muidugi tahaks hõisata ja rõõmustada – lihtsalt ja ennastunustavalt.

20 aastaga on arenenud rahva kollektiivne mälu ja liiga vähe räägitakse väärtusest, mida inimesed teavad ja mäletavad ning jagavad omavahel kommentaariumis. Detailid ja kontekst asetuvad tihti just täna lugejate peegeldusele õigesse kohta.“

Allan Martinson: "Kui Delfi tänased omanikud tahaksid teha portaali 20. sünnipäeva puhul rahvale kingitust, oleks see kommentaaride anonüümsuse lõpetamine. Ei, ma ei taha vaba sõna lämmatamist. Ma tahan, et vaba sõna eest võetaks vastutus.

Kasutades viimasel ajal normaalseks saanud kõnepruuki: lödipükstest pruuni ila ajajad peaksid seda tegema oma nime alt. Sest vabadus ja vastutus käivad alati käsikäes.

Anonüümsus on nagu tasuta nähtamatusepill. Kui seda jagataks kõigile, hoiaks me uksi kõvemini lukus. Vanainimesele anonüümselt puid laduma tulev Batman on vaid filmis.
Kui linna käidavates kohtades oleks võimalik nähtamatuna möödakäijatele roppusi karjuda, neid prahiga loopida ja soovi korral maha kakada, oleks kindlasti hulk inimesi, kes seda kasutaks.

Kommentaaride anonüümsuse kaitsjad ütlevad, et see annab „auru väljalaskmise foorumi“ ühiskonna rõhutumatele kihtidele, keda saatus pole hellitanud ja kellel muidu puudub tribüün. Ma ei usu seda sekundikski. Suur osa lahmivatest kommentaaridest on professionaalsete trollide töö. Ja suur osa muudest on igapäevaelus täiesti ontlike inimeste kirjutet. See võib olla su naaber, töö- või klassikaaslane. Meist igaühes on väike kurat peidus.

Alandava kommentaari fenomen on see, et selle kirjutamine on kiire ja odav, ja mõnu palju. Vastutusega seonduvat hinda praktiliselt ei ole, ja samas – olgem ausad – kellelegi ärapanemine annab kerge perversse mõnupuhangu.

Kommentaari sihtmärgi jaoks on aga valu suur. „See on kõigest kommentaar“ tüüpi lohutus ei loe. See on mustvalgelt trükitud suurima veebikeskkonna seinal, ja omandanud sellega ametlikud mõõtmed. Keegi ju ei tea, kui palju kommentaare tegelikult loetakse, ja kui näed enda kohta käivat kirjutist, eeldad sa, et seda on lugenud kogu maailm.

Kommentaaride anonüümsuse lõpetamine ei teeks pasakõnet olematuks, aga muudaks bilanssi õiglasemaks. Kirjutaja jaoks tõuseks vihakõne ja halvasti ütlemise hind.

Anonüümsete kommentaaride fenomen on 20 aasta jooksul tekitanud uue „normaalsuse“, kus sõna ei tähenda enam vastutust. See ei ole poliitikute teene, pigem vastupidi – kommentaariumi “normaalsus” on tekitanud sõna eest mitte vastutavad poliitikud.

Mitte kunagi, mitte kuskil maailmas pole anonüümsus suurendanud vastutustunnet.

Delfil kui ajakirjanduse lipulaeval on vastutus Eesti ühiskonna ees, ja seda vastutust on pärast pikka kohtusaagat kinnitanud ka Euroopa kõrgeim kohtuinstants – Euroopa Inimõiguste Kohus. Kommentaaride isikustamine on ID kaardi ajastul nii võimalik kui ka lihtne.

Kommentaaride algne idee oli üllas ja idealistlik, kuid kukkus läbi. 20. sünnipäeval oleks Delfil uutele üllatele ideedele mõelda.

Mr. Luik, Mr. Soonvald, Mr. Paju – Tear down this wall!"

Urmo Soonvald: "Loen su argumente kommentaariumi piiramise kohta ja avastan, et nii meie, aga tõenäoliselt ka suure osa ühiskonna ootused kommentaariumi suhtes on väga erinevad. Kogu aeg kirjeldatakse ja oodatakse midagi sellist, mida ei osata isegi sõnastada. Peale ühe asja – ükski sõna ja mõte ei tohi kedagi riivata, isegi siis, kui kirjutatud sõna või lause on põhjendatud.

Me ei tohigi kommentaariumi suhtes seada endale teistsuguseid ja kõrgemaid ootusi kui nn keskmise kaasmaalase kohta tavaelus. Eesti elanikkond ei jagune digi- ja analooginimeste vahel, pigem jagunetakse hariduse, teenistuse, elukoha, huvide jne baasil.

Sa räägid vastutusest ja lood karmide kujunditega paralleeli analoogmaailmaga. Me ei põgene vastutuse eest. Me vastutame. Oleme ehitanud aastate jooksul süsteemi, mis vähendab vihakõnet ja agressiivust. Ka see on vastutus. Me piirame sobimatute kommentaatorite kaasalöömist ja kui näeme, et vihakõne-kommentaaride hulk on liiga suur, lihtsalt sulgeme teatud lugude kommentaariumi. Ka see on vastutus.

Haaran kinni su näitest, kus kirjeldad, kuidas avalikes kohtades ei karjuta roppusi ega visata prahiga. Selles võrdluses on üks loogikaviga – sa tahad, et avalikus ruumis olemiseks peavad inimesed end registreerima. Kas sa kujutaks seda ette? Ei kujuta ju. Pigem on paralleel see, et kõiki peab saama korrale kutsuda ja vajadusel karistada, kes netimaailmas või avalikus ruumis jõhkrutsevad. Käitumisnormid, ootused ja üldised põhimõtted peavad kõikjal olema samasugused.

Anonüümsus pole patt, anonüümsus on vabadus. Vabadusega kaasneb vastutus ja seda keegi ei soovi eitada.

Ma kordan oma esimese sissekande ühte olulisemat mõtet – kommentaarium annab kõigile võrdse võimaluse Eesti elus kaasa lüüa. See on müüt, et kommentaarium on trollide pesa ja seda levitada on inetu. Kui kommentaaride sisu ei meeldi, ei tähenda, et see on trollimine. Siinkohal ma ei taha öelda, et trolle pole. Allan, kommentaariumis löövad kaasa kümned tuhanded inimesed. Kümned tuhanded. Ja nad ei ole trollid. Nad on inimesed meie seast ja ümber. Suur osa ei taha ega viitsigi mõelda oma kirjutamise motiive nii keeruliselt, kui sa oletad.

Ma saan küsida vastu: kas sa tead, kui palju me oleme anonüümsest ja ka registreeritud kommentaariumist (loe: anonüümkirjadest) saanud vihjeid, mis on aidanud muuta Eesti elu ausamaks, läbipaistvamaks ning korruptsiooni- ja rumalusevabamaks? Sadu ja sadu lugusid on tekkinud nii, et inimesed on kasutanud teadlikult vabadust (loe: anonüümsust) olla korralik kodanik ja vilepuhuja. Mida annaks siin juurde registreerimine? Mitte midagi.

Vilepuhumine on üks väga mitmest näitest, miks anonüümsus on erakordne väärtus.

Vaatamata eelnevale, ma tunnistan, et meil on ees palju tööd, et kommentaarium oleks puhtam ja kannaks seda õilsat eesmärki, miks te selle 20 aastat tagasi lõite. Meil on kavas mitmeid samme, et kasvatada arukat osa ja vähendada vihakõnet.

Aga vabadus peab jääma. Ma ei taha, et kuskil tekkis filter ja valik, kel võib olla vabadus. Olla ja väljendada end vabalt peab olema kõigi meie õigus.“

Allan Martinson: „Ma ei ole kunagi arvanud, et sõna ei tohiks riivata. Sõna ja kommentaar võib riivata ja jääb alati kedagi riivama, senikaua kuni maailmas on eri arvamused.

Ma usun ka, et aastatega on Delfi teinud samme vihakõne ja agressiivsuse piiramiseks - kas neist on ka piisanud, on eraldi teema.

Mu võrdluses avalikus ruumis ropendamisega ei ole loogikaviga. Avalikus ruumis oleme me oma näoga, ja see on meie parim identiteet. Ses mõttes oleme me tänaval kõik “registreeritud”. Ja see hoiab meid tagasi.

Olen paar korda lahmivatele, alandavatele kommentaatoritele pakkunud, et räägime näost näkku, omavahel, nagu mees mehega. Mitte kunagi - kordan: mitte kunagi - pole nad sellele pakkumisele vastanud. Miks? Sest nad kardavad.

Sa kirjutad, et “anonüümsus on vabadus, millega kaasneb vastutus”. Siin jookseb meie loogika üksteisele risti vastu. Mina väidan, et anonüümsus on vabadus, millega ei kaasne vastutust. See on meie põhimõtteline vahe.

Sa kirjutad, et “kõiki peab saama korrale kutsuda ja vajadusel karistada” - aga ei saa ju, kui vihakõneleja kaob anonüümsuse taha.

Juttu kokku võttes, väljenduse vabadus peab inimestele alles jääma, kõigile ja vankumatult.

Oma sõnade eest avalik vastutamine ei vähenda seda vabadust kuidagimoodi.

Võib-olla oleks parim lahendus lasta Delfi endi lugejatel hääletada, kas nad tahavad anonüümsuse jätkamist – aga sellise hääletusega, kus topelthääl oleks välistatud? Ainult nii saaksime teada, mida ühiskonna enamus tegelikult eelistab.“

Urmo Soonvald: „Vastutus peab kaasnema kõikide meie sammudega. Sa viitad sellele, et vabadust kuritarvitavad inimesed pole digimaailmas tabatavad. Selle mure ja paratamatusega olen nõus. Samas tekib küsimus, kas me peaks kitsendama suurema osa inimeste kommenteerimisvõimalusi, et suudaksime väiksema osa neist vajadusel tabada? See on liiga totaalühiskonna moodi – surume kõik alla, et protsentuaalselt väiksem osa oleks vait.

Kokkuvõttes me tahame mõlemat üht – vaba ühiskonda, kus on kõigil vaba võimalus aruteludes kaasa lüüa, aga nii, et me platvormi ei kuritarvitaks ja igaühte oleks võimalik panna vastutama. On mitu teed, kuidas sinna jõuda. Kasvatada ühiskonda, piirata võimalusi, jälgida igat inimest ja arvutit, usaldada kommentaariumi korrashoid 100% robotitele. Tulevik on kombinatsioon igast loetletud võimalusest. Aga tasub arvestada, et kommentaarium ei saa kunagi teistsuguseks kui oleme me ise – eesti rahvas.“

Lõppsõna.

Urmo Soonvald: „Mul on väga hea meel, et paar nädalat sinuga e-mailide vahetamist aitas mul mõista, mis oli teie eesmärk 20 aastat tagasi ja mida sa ootad täna Delfi kommentaariumist. Mitu su lauset ja hoiakut panid mind mõtlema. Luban, et kommentaarium on samasuguses muutumises kui ülejäänud Delfi ja meie ühiskond. Aga me lähtume inimeste õigusest end vabalt väljendada.“

Allan Martinson: „Soovin Delfile, tema tiimile ja eriti kommentaatoritele 20. juubeli puhul siiralt õnne. Delfi on täna kaugelt suurem, kui me iganes suutsime unistada. Ootan huviga 40. juubelit, et näha Delfit kui kombinatsiooni parimast ajakirjandusest, maagilisest tehnoloogiast ja missioonitundest."

Delfi 20. sünnipäeva üheks olulisemaks sündmuseks on kommentaaride põhjal kirjutatud näidend "Anonüümne igatsus", mida mängitakse 26. novembril Alexela kontserdisaalis.