EKRE soditud valimisplakat Foto: Ilmar Saabas

Kujutlegem korraks Eestit, mida valitseb EKRE, kel on riigikogus üle 50% kohtadest. Kindlasti ei tähendaks see demokraatia kohest hukku. Vabad valimised jätkuksid ja opositsiooniparteid saaksid edasi tegutseda. Kuigi võimupartei teeb aeg-ajalt katseid muuta valimisseadust nii, et põlistada oma võimupositsiooni valimissüsteemi ja valimisringkondade piiride muutmise abiga.

EKRE-Eestis järgitaks õigusriigi aluspõhimõtteid, kuid samal ajal üritataks suurendada poliitilist kontrolli kohtuvõimu ja eriti riigikohtu üle, sest „õiges demokraatias” valitseb ju rahvas ja „rahva tahet” kõige otsesemalt esindava võimupartei plaane ei tohiks blokeerida muud vaheinstitutsioonid (nagu kohtud, president, Euroopa Liit jne).

EKRE juhitud Eestis oleks paradoksaalsel kombel isegi rohkem demokraatiat kui praeguses – üsna tihti toimuksid referendumid ja inimesed saaksid oma sõna sekka öelda. Ometi on paljude referendumite sisu see, kuidas kitsendada mõne vähemusrühma (immigrandid, eestivenelased, seksuaalvähemused) õigusi ja vabadusi, või muuta põhiseadust nii, et võimupartei saaks veelgi segamatumalt toimetada.

EKRE-Eestis ei hakkaks kunagi igav, sest poliitikas valitseks justkui permanentne lahinguolukord, sest vaba meedia, kodanikuühiskond ja opositsiooniparteid ei lepiks iialgi ühe partei ainuvõimuga. Riigikohus ja president kasutaksid kõiki õiguslikke vahendeid valitsuspartei võimuambitsioonide taltsutamiseks. Tänavademonstratsioonid, petitsioonid ning isegi kähmlused saavad igapäevasteks. Indrek Tarandiga toimunu poleks kellelegi šokk, vaid see oleks uus normaalsus.

« Avalehele 479 Kommentaari