Süüria tulevik: KGB-riik, šariaadimaa või demokraatia?
„Ausalt öeldes praegu süürlased ei salli venelasi,” ütleb neljakümnendates aastates arst, doktor al-Matar Yasser, näidates mobiiltelefonist maja Süüria linnas Abu Kamalis, mis näeb praegu välja nagu ehitusplats. See, räägib ta, on tema kodu. Iraagi piiri lähistel asuvat linna pommitasid sel sügisel viis päeva järjest Bashar al-Assadi valitsusväed nii lennukitelt kui ka suurtükkidest. Ja Venemaa aitab Assadi režiimi.
Kuid sellest abist hoolimata on linn sellest sügisest valitsuse võimust prii. Ja ülestõusnute käes oli ka piiripunkt Türgiga, kust doktor oma kolleegiga üle tuli. Valitsusvägede käes olevatesse piiripunktidesse ta minema ei hakka, sest – kõrvalpingil istuv kolleeg tõmbab selgituseks käega üle kõri. Nad on Vaba Süüria Armee poolel, ülestõusnud. Mässuliste armee aktivistidel lastakse Türgis üsna rahulikult tegutseda.
Kohtume doktor al-Matar Yasseriga Türgis, Gaziantepi lennujaamas. Sõjamöllus Süüria paikneb siit mõnekümne kilomeetri kaugusel. Erinevalt paljudest süürialastest, kes otsivad Türgist pelgupaika, ei tulnud doktor Türgisse selleks, et jääda. Ta kiirustab Istanbuli, et kohtuda seal teiste Vaba Süüria Armee esindajatega ja hankida meditsiinitarbeid.
Raske dilemma
Al-Matar osaleb Süüria kodusõjas nii automaadi kui ka arstiriistadega. Amputeerimised on igapäevased. Arstid töötavad paljuski tasuta, sest sageli pole patsientidelt võimalik midagi küsida. Arsti saatva sugulase, umbes 20-aastase noormehe nutitelefon on täidetud võigaste videotega vigasaanud või surnud inimestest, purukslastud majadest. Süürlased kinnitavad, et need on nende endi filmitud.
Venemaa abi valitsevale režiimile läheb al-Matar Yasserile omajagu hinge. See on maa, kus ta on käinud meditsiini õppimas, ja need aastad on talle andnud ladusa vene keele oskuse. Nüüd saab ta oma Venemaal omandatud oskusi rakendada, lappides kokku neid haavatuid, keda veel aidata saab. Kui küsida talt, mida ta ootab ülejäänud maailma riikidelt, ütleb ta lühidalt: „Lõpetage abi Assadile.” Seda teha on Venemaal üsna keeruline, sest Süürias paikneb nende sõjaväebaas. Assadi kaotus võiks lõpetada Venemaa aastakümnete pikkuse mõjukuse selles piirkonnas.
Süüria riik püsib suuresti hirmul. Meenub vestlus mu Süüria kristlasest kaasõppuri Adeliga USA-s enam kui kümne aastat tagasi. „Süüria pole demokraatia nagu Prantsusmaa,” ütles ta. Küsimustele vabade valimiste kohta vastas ta aga omakorda küsimusega: „Kas sa tahad, et Muslimi Vennaskond võimule tuleks?” Mõnede hinnangul seisnebki selle maa valik vaid verise, ent üsna ilmaliku Assadi režiimi ja šariaadiseaduste järgi elava jäiga muslimiühiskonna vahel.
KGB õpilane Süürias
Tohter al-Matar räägib, et valitsusvastaste hulka sattus ta üsna araabia kevade algul, kui julges osaleda Assadi poliitika vastasel meeleavaldusel. Tema sõnul oli julgust omajagu vaja, sest opositsioonilise meelsusega inimese sugulased riigiametisse ei pääse. Enamik tol saatuslikul meeleavaldusel osalenuid sattus Süüria salateenistuse haardesse, räägib ülestõusnu.
„Süüria Mukhabarat [salapolitsei] kasutab kõike seda, mida kasutas KGB, aga veel hullemini,” ütleb al-Matar oma kogemuse põhjal. „Psühholoogiline töötlemine, külma käes täiesti alasti võtmine, peksmine – kõik!” kirjeldab arst Mukhabarati vanglas kasutatud võtete arsenali. Õemees, räägib tohter, pidi kolm ööd ja päeva järjest püsti seisma. „Kui ta pikali vajus, hakati peksma. Lõpuks olid jalad sellised,” joonistab arst õhus ämbrilaiuse sõõri.
Kõrvalpingil istuv vanem kolleeg, doktor Abdulrauf Mahmoud saadeti meeleavalduse tulemusel 11 kuuks vanglasse. Välja lasti ta siis, kui oli salapolitseinike silmis juba piisavalt ära hirmutatud. Arst on vaikne, tõsine, väsinud. Ta kurdab, et kunagi teenis ta Saksamaal, rajas ka Süüriasse oma väikese kliiniku, kuid nüüd ta sellega enam tegeleda korralikult ei saa ja raha lõppeb. Korraks häbeneb ta isegi oma rõivaid, varem käis ta kenamini riides. Tõsi, lennukis on neil küll äriklassi piletid.
Milline on see Süüria, mida te tahate, küsin. Kaks arsti pooldavad islamistlikumat suunda. „Egiptuses tulid muslimi vennaskonnad võimule, Tuneesias on nad võimul, midagi pole viga. Miks maailma hirmutada? Las rahvas valib ise!”
Samal ajal on Egiptuses aga rahutused, revolutsiooni järel võimule tulnud president Mohammed Morsi tegeleb nüüd ise teisitimõtlejate verise laialiajamisega. Ainuüksi neljapäev nõudis seitsme inimese elu. Süüria vastuolud kanduvad üle ka Liibanoni. Riigi põhjaosas Tripolis pidasid süürlastega jutuajamise päeval maha verise tulevahetuse Assadi usukaaslased Liibanoni alaviidid (üks islami sekt, mida mõned muslimid muslimiteks ei peagi) ja Süüria ülestõusnute meelsed sunniidid.
Kristlaste kartus
Kui rääkida, et Assadi lähikonnas on palju kristlasi, hakkavad Süüria opositsionäärid ägedalt vastu vaidlema. Süürias elab kristlasi kümmekond protsenti. Teine arst, doktor Abdulrauf loetleb ridamisi Süüria ülestõusnute seas võitlevaid kristlasi, kes on juhtpositsioonidel. „Me oleme üks rahvas, Süüria rahvas,” lükkab ta tagasi väite, nagu oleks tegemist mingil määral muslimite–kristlaste konfliktiga.
Helistan Tallinna ülikooli idamaade õppejõudle Helen Geršmanile, kes käis enne rahutusi Süürias. Tema on Süüria kodusõja tulemuse osas üsna skeptiline. „Kui me vaatame araabia kevade mõju teistes maades, siis see on kõikjal kaasa toonud rünnakuid kristlaste ja nende kirikute vastu,” ütleb Geršman. „Süürias on kristlased opositsiooni poolele üle läinud sageli väljapressimise ja ähvardamise tulemusena.”
Süüria lahingud käivad juba ammu Damaskuse äärelinnades. Kusagil seal elutsevad ka al-Matar Yasseri vanemad. Eelmisel nädalavahetusel levisid teated, et Süüria välisministeeriumi peamine kõneisik, kristliku taustaga Jihad Makdissi on valitsusjõudude ridadest lahkunud ja põgenenud Londonisse. Ta on seni üks kõrgemaid ülejooksikuid.
Assadi režiim on püsinud salapolitseil ja armeel, kuid miks ta ikkagi vaatamata oma üleolekule relvastuses praegu ei võida, uurin. „Ju siis on Assadi tund tulnud!” arvab Yasser al-Matar. „Enam ei peaks see asi kaua kestma, veel mõni kuu.”
