Kui lund polnud, sõitsime Haanjas suusalaagris olles vahel plastmassist rennides, mis olid pesupulbri abil libedaks tehtud – 200 m kokku. Hoolimata meie pingutustest oli selge, et selles suures süsteemis oli meil, eestastel, Nõukogude Liidust väljapoole peaaegu võimatu saada.

Siis algas uus aeg. Rõõmustasime – see oli peaaegu uskumatu, et ükskord ometi võistlevad ka Eesti suusatajad sini-must-valge lipu all! Elasime kaasa nende võistlustele, istusime teleka ees, hoidsime pöialt, ennustasime tulemusi, vaidlesime. Olime kirjeldamatult õnnelikud Veerpalu, Mae ja Šmiguni medalite üle! Võistluste ajal jäid kõrvale kõik muud tegemised.

Kui 2011. aastal puhkes Andrus Veerpalu dopinguskandaal, olime ehmunud ja muserdatud, aga uskusime ikka , et see ei saa ju olla meie Andrusega. Tema on ju nagu Tammsaare Andrese kehastus – ei räägi palju, aga teeb selle eest hirmsasti tööd.

Nüüd siis tuleb välja, et see kõik oli pettus ja vale. Kuidagi on ju isegi võimalik püüda mõista – hirmus tahtmine oli võita ja ega ükski doping üksi tee maailmameistriks. Aga lasta oma lapsel ka sama teed minna, kui eelmise jama „hõng on veel üleval“? Mõistus tõrgub uskumast. Aga suusakuningas lihtsalt vaikib.

Eesti suusatamisele on vesi peale tõmmatud. Väga kurb on, aga enam ei usu, et ükski talvealade medal on saadud ausal teel. Tegelikult on nii nagu kusagil kommentaariumis öeldi: „Uskuge mind, vanainimest, ükskord antakse talle andeks.“ Julged teha, julge tunnistada? Valetamine ja vaikimine on see, mida ei taluta.