Kas vase, raua või räni peal, soola- või suhkrumäelt saaksite paaril plasttükil alla lasta kiirusega sada kilomeetrit tunnis ja enamgi? Me ei saa teha liivapalle või suhkrupalle. Kuidas siis saame teha lumepalle?

Vesi ei ole mitte ainult väga tähtis, vaid väga kummaline vedelik. Lihtsa koostisvalemi taga peituvad omadused, tänu millele on saanud tekkida elu. Ja tänu millele ei tea teadlased siiani täpselt vee hingeelu. Seda kasutavad ära igat sorti teadmamehed, kes ei väsi pajatamast elus veest ja surnud veest, vee mälust ja võimalusest vett pelgalt sõnade ning helidega mõjutada.

Vesi on nii oluline, et näiteks eesti keeles on see ainus aine, mille kohta on olemas kolm eri sõna – vesi, jää, aur vedela, tahke ja gaasilise oleku kohta. Igaüks neist olekutest on vormilt lihtne, ent sisult tabamatu.

Teaduslik lumesõda

Lumepallid ajasid teaduslikku lumesõtta kuulsad 19. sajandi füüsikud Michael Faraday ja James Thomsoni. Esimene arvas, et lumepalle saab teha, kuna külmumispunkti lähedal on jääkristallid kaetud imeõhukese veekihiga. Teine aga pakkus välja, et vaid jääkristallide üksteise vastu surumisel tekib nende pinnale sulakiht. Nüüd on teada, et Thomsonil oli õigus.

Suusataja tegevus on paradoksaalne: ta teeb tööd selleks, et oleks kergem libiseda. Ta vajab liikumist takistavat hõõrdumist, et sedasama hõõrdumist oluliselt vähendada. Just suusapindade hõõrdumisel vastu lumehelbekeste kristalle tekib soojus, mis sulatab kristallide pinnale imeõhukese veekihi. Ja sellel libisevad suusad juba lõbusalt. Jääl ja lumel liuglejad on nõnda siis veepinnal kõndijad, tõsi küll, madalamal temperatuuril ja õhemal kihil, kui kirjeldas seda uus testament. Suuskade alla tekkiva veekihi paksus on vaid mõnikümmend miljondikku millimeetrist ehk mõni-kümmend nanomeetrit. Nõnda on suusataja moodsas keeles öeldult ka omamoodi nanotehnoloog.

Jää on kõige ebaharilikum tahke keha, milles pole molekulid nii tihedalt pakitud kui teistel. Sestap ongi vee tahke olek ainsa ainena kergem vedelast ja järved ei hakka jäätuma mitte põhjast, vaid pinnalt. Kõige tihedam on neljakraadine vesi, mis põhja vajub. Selle omaduseta poleks elu Maal igiammustel jääaegadel püsima jäänud. Nüüdseks on leitud tervelt kaheksa erinevat jää kristallilist vormi. Harilikust jääst erinevalt näiteks ei sula mõni neist üles enne kui temperatuuril, millel juures vesi toas keema hakkab. Kuid need jää vormid tekivad hiiglaslike rõh-kude all.

Vee väidetavalt imepäraseid omadusi on uuritud ja kasutatud ka Eestis. 1970. aastatel tegeles sellega Johannes Hint, kes lasi vee läbi oma desintegraatorveski ning kinnitas, et selle aktiivsus taimedele on tunduvalt suurenenud.

Kümmekonna aasta eest väitsid Anders Nilsson California Stanfordi ülikoolist ja Lars Petersson Stockholmi ülikoolist, et nad on katseliselt avastanud vee kahetise struktuuri. Nimelt esinevat vees kõrvuti korrapärane, püramiidjas, tetraheedriline struktuur, mille määravad ära vee molekulide vahelised vesiniksidemed, ja korrastamata struktuur. Selle uudise vesisuse üle vaieldakse tänini.

Kõik aga on kindlad, et vee struktuur on segu korrapärast ja kaootilisusest. Kuid kas vesi mäletab, et mingi aja eest kihutas suuskadel üle selle Kristina või Andrus? Vaevalt küll. Iga vee vesinikside katkeb ja taastub keskmiselt miljard korda sekundis. Kui vesi mäletaks, mis ta sees kõik juhtunud on, siis peaks maailmameri olema kõige bio-aktiivsem puljong, kuna selles on jäljed elu nelja miljardi aastasest ajaloost.