Valija hindab poliitikuid pigem oma meeltega: nuusutab, et ei haiseks; hindab pilguga, et liiga kulunud välja ei paistaks; kuulatab, et ei kõmiseks.

Teisalt muidugi tervitati uut algatust tormiliselt. See tuletab meelde vanarahva tarkust, et tühi kõht on kõige parem kokk. Ilmselt pidi eesti rahva magu tõesti näljast lausa korisema, säärase entusiasmiga pöörati oma nina uute tulijate poole. Täiesti arusaadav, sest pean ausalt tunnistama: ka mina olen viimasel ajal tundnud, et ei oska enam kedagi valida. Olukord on nagu nõukogude sööklas, kõik letile laotatu tundub veidi roiskunud ja vastik. Muidugi, midagi ju süüa tuleb ja küllap leiaksin ka mina järgmisel kevadel valimisnimekirjadest mõne enam-vähem normaalse inimese. Sellise, kelle poolt ei oleks häbi hääletada. Aga on mõistetav, et kui tekib lootus, et senisele menüüle lisandub midagi maitsvamat, siis haaratakse sellest kinni. Õigus on neil, kes kõnelevad, et „Eesti 200” pole mingite päris uute ja rabavate mõtetega välja tulnud, nende seisukohad sobivad kenasti olemasolevate erakondade programmidesse. Aga valijat ei huvita programmid! Kirjutada võib ju kõike. Mäletan, et isegi Nõukogude Liidu konstitutsioonis polnud midagi eriti pahelist, aga ega siis selle järgi ei elatud. Nii on ka programmide ja valimislubadustega, sest enamasti ju ei õnnestu neid nagunii täies mahus täita – kas siis koalitsioonipartnerite vastuseisu tõttu või sellepärast, et neid ei mõeldud algusest peale tõsiselt. Valija hindab poliitikuid pigem oma meeltega: nuusutab, et ei haiseks; hindab pilguga, et liiga kulunud välja ei paistaks; kuulatab, et ei kõmiseks. Otsib uut, värsket ja rikkumatut, nagu mõni vana kuningas neitsit oma sängi.

Kui hakata mõtisklema „Eesti 200” seatud eesmärgi üle – valmistuda Eesti 200 aasta juubeliks –, tundub säärane mastaapne programm esmapilgul väga ilus ja sügavmõtteline. Selle kõrval näib jooksvate küsimustega tegeleda kuidagi kerglane ja pealiskaudne. Ärme oleme ühepäevaliblikad, planeerigem oma elu pikalt ette! Aga kui mõelda end tagasi 1918. aastasse ja kujutleda, kuidas tollased poliitikud panid paika saja aasta plaane, võib tagantjärele tarkusega öelda, et elu keeras need kõik pea peale ja omandas tollal kujutlematuid vorme. Samuti ei ole meil õrna aimugi, milline võiks maailm olla 2118. aastal. Midagi sellist nagu „Kolmanda planeedi saladuste” multikas nähtud?

Ma ei saa midagi parata, aga igavikulistest visioonidest rohkem huvitab mind poliitikute puhul see, kuidas nad saavad hakkama igapäevaprobleemidega. Sest sada aastat kestev rännak algab esimesest sammust. Ja sellele sammule tuleb maksimaalselt keskenduda, sest kui esimene samm ebaõnnestub, ei tule kunagi ka teisi.