Sven Vabar: Väägvere robotikoor
President Ilves virises kuskil, et on tüdinud sellest, et idaeurooplasi peetakse primitiivseteks Untermensch’ideks. Vanad eurooplased arvavat, et Eesti on mingi jumala mõttetu maa. Aga ega eestlased isegi enda kohta oluliselt teisiti arva. Iive kisub alla nulli, Soomes töötab 100 000 eestlast (sh paar mu sõpra ja klassikaaslast, puha hea haridusega ja targad), soome keelt õppida soovijate arv on plahvatuslikult kasvanud. Joel Sang pakkus mõne aasta eest Eesti Ekspressis välja lahenduse: Eesti peaks ühinema Soomega. Olen isegi sellele võimalusele palju mõelnud.
Teine võimalus vältida eesti rahva hääbumist oleks püüda arendada eesti kultuuri, mida soovitasid ka Jakob Hurt ja Gustav Suits. Ma arvan, et kuigi hetkepoliitiliselt on Tiibet tunduvalt viletsamas seisus kui Eesti, on tiibetlastel meiega võrreldes mõõtmatult suurem võimalus viiesaja aasta pärast olemas olla, sest neil on erakordne kultuur. Oluliselt suurem võimalus on ka nt islandlastel – mitte niivõrd geograafilise isoleerituse või kalapüügipiirkondade, vaid kultuuri pärast. Ja mitte ainult saagavärgi pärast, vaid Björki, Sigur Rósi ja múmi pärast, rikkaliku ja elujõulise kirjanduse ja filmikunsti pärast. Eks muidugi ka väga aktiivse kodanikuühiskonna pärast.
Kui kõnealuse teema piire rohkem koomale tõmmata ja veel väiksemaid näiteid tuua, siis USA võib minna päris pankrotti ja kõik autofirmad võivad Detroitis oma tehased sulgeda. Aga Detroiti väljasuremist lükkab kaugemasse tulevikku selle linna eriline koht teknomaailmas.
Õieti peaks ütlema, et Eestis ei tuleks mitte kultuuri arendada või luua, vaid see kultuur tuleks üles leida. Või isegi – nagu ehk Hasso Krull ütleks – taas üles leida.
Aga peaministripartei leiab, et majandus on kõige alus ehk teisisõnu „papp on põhiline”.
Robotite rahvustunne
Mul on siiski veel üks idee, mis peaks peale minema ka nimetatud parteile, eriti kui nad ei taha lähitulevikus eepilistes kogustes võõrtööjõudu sisse tuua. Eesti tuleks robotiseerida. Robootika areneb väga kiiresti, robotid teevad aina keerulisemaid töid. Miks töötab suvalises supermarketis nii palju inimesi? Tegelikult poleks ju tarvis ühtegi kassapidajat, koristajat ega kauba lettidele ladujat. Piisaks ühest robotite kupjast. Eestist võiks saada maailma kõige robotiseerunum maa, mis annaks eeskuju kogu pensioneeruvale Euroopale. Ka meie relvajõud peaksid maksimaalselt robotiseeruma. Robotid töötaksid ja sõdiksid välismissioonidel, eakad eestlased aga kirjutaksid romaane, uuriksid tumeainet ja universumi struktuuri, peesitaksid Tenerifel, jookseksid-suusataksid-väntaksid-rulliksid mööda maratone või teeksid muud toredat.
Meenub üks hea ulmejutt, mis rääkis viimsepäevavõitlusest inimkonna ja põrgujõudude vahel. Inimkond saatis Luciferi ja Peltsebuli leegionitega sõdima robotid, kes lõpuks sõja võitsidki. Nõnda võttis ka Issand Jumal lõpuks enda juurde paradiisi robotid. Inimkond jäi pika ninaga maa peale edasi.
Lõpuks võib juhtuda, et ka Eesti robotites kui põhilise töö tegijates tärkab rahvustunne. Ma näen robotite laulukoore üldlaulupeol laulmas ja üldtantsupeol keerutamas ning ekraane vilgutamas. Ja inimesed – endised eestlased – jäävad kadestusväärselt hästi valvatavate väravate taha.
Sven Vabar,
kultuurikriitik
