"Ta tahtis töötada nõukogude võimu heaks. Mina omaltpoolt tundsin huvi, et kuidas ta arvab ennast hakkama saavat uues taastatud Eesti Vabariigis"

De mortuis nil nisi bene!

Seda käsku kindlalt meeles püüda pidades alustasin Delfi toimetaja palvel omaaegsele Tartu KGB juhile Anti Talurile nekroloogi kirjutamist. Meie ajal on ju teatud määral riskantne olulise KGB ohvitseri lahkumise puhul inimlikku kaastunnet avaldada, sest iga hetk võib lajatada süüdistuste rahe, et soovin okupante ja nende käsilasi kuidagi humaniseerida.

Ma ei tundnud härra Talurit lähedalt, meie kokkupuuted olid üürikesed, aga ma võtan selle riski, sest tundub, et sõbrad KGB-st ja NLKP toonasest ladvikust ei taha oma sidemeid omaaegse mõjuvõimsa mehega eriti meenutada.

Elu ongi imelik ja paradokse täis. Anti Taluri nime kuulsin esimest korda, kui olin 16-aastane ja „40 kirja“ saatmisele järgnenud repressioonides autorite suhtes oli läbi otsitud ka Jaan Kaplinski kodu. Jutud läbiotsimisest minu isa ja Kaplinski vahel jäid meelde, sest imestasin tookord väga seda leebust, millega Kaplinski kui ohver oma vastastesse suhtus. Nüüd tundub see arusaadavam.