Taavi Aas, (abi)linnapea
Tollel ei juhtunud ju mitte midagi erakordset; teeb oma igapäevatööd nagu muiste... Ja korraga säärane tähelepanu! Tähelepanu kultuuriinimeselt, isegi kultuurijuhilt ─ aga ilma ühegi kultuuripoliitilise etteheiteta. Lihtsalt selleks, et külvata rahulolematust Taavi Aasaga, ning isegi mitte kui abilinnapeaga, vaid kui inimesega, kes teiste abilinnapeade ─ Kalle Klandorfi, Mihhail Kõlvarti, Merike Martinsoni, Arvo Sarapuu ning Eha Võrgu ─ eesotsas täidab pagendatud linnapea ülesandeid. Kas neid ülesandeid täidetakse halvasti?
Mitte sinnapoolegi! Verivärske Eurostati uuring tuvastab, et tallinlastest on oma eluga linnas rahul 92%, mis annab edetabelis 11. koha Euroopas. Enamgi veel, tallinlaste rahulolu on kolme aastaga kasvanud kolme protsendipunkti võrra. Niisiis ülikõrge rahulolu ja rõõmustav kasvutendents.
Ja teiseks, linnavalitsuse tellimusel läbiviidud uuring elanike rahulolust linna juhtimisega näitab, et abilinnapeade hulgast just Taavi Aasa tööd hinnatakse kõige kõrgemalt.
Millest siis too rahulolematuse vahk kultuurilehe peatoimetajalt?
Ilmselt on küsimus isikust jääva mulje ja tema tegeliku töö vastuolus. Seda võiks selgitada katsega, mille tegi Galileo Galilei tõestamaks, et rasked kehad ei kuku kiiremini kui kerged. Selleks heitnud ta Pisa tornist korraga alla ühe raske kivi ja teise sama raske kivi, mille külge oli nööripidi seotud üks kergem. Kui kerge kivi langeb aeglasemalt, siis peaks tema aeglus ka takistama teisel raskel kivil nii kiiresti langemast, nagu langeb esimene. Teine kivi peaks seega maanduma hiljem. Aga ei läinud nii ─ mõlemad potsasid alla ühel ja samal hetkel.
Samamoodi on töö ja muljega. Töö saab ikka tehtud, kas tegija avaldab kellelegi muljet või mitte. Tulemus ei ole seotud muljega, nii nagu ka raske kivi mahatuleku aeg pole seotud kergema kivi olemasoluga. Edukas praktiline linnajuhtimine ei eeldagi muljetavaldavat persooni.
Just see tõsiasi kultuurijuhti ei rahuldagi! Sirbi juhtkirjast kumab läbi Ott Karulini kui teatraali alalävine igatsus Edgar Savisaare suguse värvika linnajuhi järele. Vahepeal korraldati prokuratuuri ees lausa demonstratsioone loosungiga "Andke linnale Edgar Savisaar tagasi!".
Ma ei usu, et Ott Karulin nii väga tahakski igatseda Edgar Savisaart. Aga tema kirjutisest kumab üks üldisemat laadi ootus: sisimas oodatakse praegu suures, muljetavaldavas formaadis presidenti nii Eesti Vabariigis kui ka USA-s. Ungarlastel, poolakatel ja venelastel on selline figuur olemas, meil ning ameeriklastel ei ole. Jänkidel paistab keegi isegi tulevat. Aga meil... Hinc illae lacrimae.
