Taavi Minnik: Kremli Pandora laegas
Bloombergi teadetel olevat Putin lennanud Šveitsi, kus tema väidetav armuke endine iluvõimleja Alina Kabajeva olevat ilmale toonud paari ühise lapse. Režiimi kontrollitava meedia vaikimine ja Kremlile õukondlaste poolne veesegamine tekitab tahtmatult kahtluse, et Putini kadumine oli osa „erioperatsioonist", mille eesmärgiks Venemaa liidri reitingu upitamine 88-lt (Ülevenemaalise avaliku arvamuse uurimise keskuse ВЦИОМ märtsikuised andmed) 98-le.
Putini triumfaalsele naasmisele eelnes 15. märtsi õhtul Rossia 1-s filmi „Krimm. Teekond kodumaale" („Крым. Путь на Родину") esilinastus, mis naelutas piltlikult öeldes telerite ette suure osa vene teleauditooriumist. Vene meedia väidetel olevat filmi vaadanud iga teine perekond Venemaal. Film tähistab Vladimir Vladimirovitši kui dramaturgi ning peaosatäitja ülivõimsat debüüti, seda esitletakse küll kui dokumentaalfilmi, kuid dokumentaalset materjali selles on vähe, enamus sellest on filmitud professionaalsete näitlejate osavõtul, efektsete eriefektide ning osava kaameratööga, mis meenutab pigem Hollywoodi stuudiotes valminud thrillerit.
Kahe ja poole tunni vältel jutustab uhkusest särav Vladimir Putin oma tegutsemisest Krimmi annekteerimisel - "Kas teate milles seisnes meie eelis? Minu isiklikus osavõtus", lausub Putin filmis. Filmi sündmused saavad alguse Viktor Janukovitši päästmisest -kuigi kohati jäi filmi jooksul mulje, et Viktor Fjodorovitš põgenes lisaks oma kohalike jälitajate eest ka vene eriteenistuste eest- ning kulmineeruvad operatsiooniga, mis päädis Krimmi liitmisega Venemaaga (filmi lõpustseenis soovib „heade silmadega" Vladimir Putin Krimmi elanikele õnne ja tervist), mille igat pisiasja planeeris, juhtis ja koordineeris läbi Vladimir Putini sõnade järgi Vladimir Putin ise.
Ajaloolasena peab märkima, et Putini esinemise näol on tegemist huvitava materjaliga, kuna Venemaa ja enne seda Nõukogude Liidu sõjaline sekkumine naaberriikides lähiminevikus on tõsiasi, kuid esmakordselt kõneleb telekaamerate ees ametisolev riigipea avameelselt naaberriigi vastu suunatud sõjalise agressiooni ettevalmistamisest ja läbiviimisest. Film on kogunud erinevaid hinnanguid, kuid Vene ühiskonna enamuses kutsus hiljutine Krimmi „eepos" esile üldise vaimustustormi. Kolmapäevaks, 18. märtsiks, on Moskvas Punasele väljakule planeeritud pompöössed pidustused Krimmi ühendamise puhul, mis toob juubeldava ja juba ekstaasini viidud rahvahulga ette peale pooleteise nädalast varjusolekut Vladimir Putini enda. „Kokkusattumus? Ei usu," nagu armastab öelda Jevgeni Kisseljov.
Tekib küsimus kui kaua veel saab idanaabri juures jätkuda „mäng" Vladimir Putini reitingu „üles piitsutamise" nimel. Majanduslikud raskused ja lääneriikide sanktsioonid teevad oma töö lüües tänase vene eliidi elujärje pihta, kelle puhul võiks ajaloost ju paralleele vedada India eliidiga koloniaalperioodil. Meenub Boriss Berezovski intervjuu aastast 2010, milles kunagine Kremli tagatubade insaider ütles Radio Svobodale järgmist: „Venemaal ei oma rahva arvamus mingit tähtsust. Omab tähtsust vaid nn. eliidi arvamus. Sellesse eliiti kuuluvad inimesed, kes mõjutavad otsuste vastuvõtmist ja teevad ise otsuseid regionaalsel ja föderaalsel tasemel. Sinna kuuluvad kaks kuni viis tuhat inimest, kuid nn. supereliiti umbes 50 inimest. Need on inimesed, kellel on mõju presidendile ja peaministrile (...) See eliit töötab Venemaal vahetustega - sõidavad Venemaale, et seal teenida raha, mida nad kulutavad läänes ja hoiavad lääne pankades, nende lapsed õpivad läänes, nende majad on läänes, nad puhkavad läänes, nende naised ja armukesed on läänes. Ja see tõttu on tarvis neile survet avaldada. Kuidas seda teha? Väga lihtsalt: viisad tuleb annuleerida. Ja seda mitte kõigil kahel kuni viiel tuhandel inimesel vaid piisab paarist sajast. Ja teiseks: totaalne pangaarvete kontrollimine ja blokeerimine. Kõik, rohkem polegi midagi tarvis teha. Nad kannavad ise Putini „jalad ees" Kremlist välja."
Muidugi kuulub see taas spekulatsioonide valda, kuid võibolla saame olema lähimal ajal tunnistajateks sellele, et vene eliidi (kuhu kuuluvad ka jõustruktuuride esindajad) „valulävi" saab ületatud, kuna lääne poolsed piirangud ja sanktsioonid on asunud nende heaolu häirima. Vene eliidil ei ole tegelikult tarvis sõda Ukrainas, vastuseisu läänega, 98 ega 88%-seid toetusreitinguid ja veel vähem vajavad nn. vene maailma projekti ehkki nad on kahtlemata šovinistliku maailmavaate kandjad. Vene maailma projekt seisneb katses luua vastukaaluks Euroopale alternatiivset utoopilist Venemaa-keskset idaslaavi tsivilisatsiooni poolust.
Oma olemuselt on see neokoloniaalne ja šovinistlik projekt ning lähtub arusaamast, et venelased on sattunud Nõukogude Liidu lagunemise järel elama vähearenenud rahvaste hulka (meenutage viimasel ajal internetis levinud videoklippe: „vene okupant" õpetas naabreid pükse kandma, ehitas tehaseid jne.), kes on tarvis taas Venemaa mõjusfääri „painutada". Selle doktriini kohaselt on nn. vene maailm ühtne tsivilisatsiooni ruum, mida hoiavad sarnaselt Vene Impeeriumiga koos kolm komponenti: õigeusk, vene keel ja autoritaarne diktatuur, mis legitimiseerib end läbi ühise ajaloomälu ja ühiste vaadete ühiskondlikele arengutele. Paistab, et langenud toormehindade tingimuses ning Venemaa halvenenud majanduslikus seisus on selle „projekti" realiseerimine muutunud ebareaalseks ja võimalik, et eliit on hülgamas Putinit ning tema edasiseid maade haaramise plaane, mis Venemaa tingimustes kahtlemata reitingutele positiivseid mõjusid omaksid.
Venemaa eliidi huvides on täna Ukraina konfliktist tagasikäik leida. Juba aasta on möödas, kuid Kiievi „huntat" võimult tõugatud pole ning „koju tagasi pöördunud" Krimmi maismaakoridori üle Ida-Ukraina „raiutud" ka mitte, sellele vaatamata on Putini Ukraina avantüüris „põletatud" hulk ressursse (ainuüksi okupeeritud Krimmile kulus möödunud aastal valitsuse reservist pool miljardit rubla päevas), sellele lisaks on lääne poolt kehtestatud sanktsioonid asunud pitsitama Venemaa tänast eliiti ning nende poolt kontrollitavat vene majandust. Tänasel Venemaal on vaid üks keskne ülesanne: säilitada iga hinna eest majanduslik ja poliitiline võim ühele klannile ning ühtlasi säilitada selle materiaalne heaolu. Sellelt eesmärgilt ei põrkuta tagasi ning ükski selleks makstav hind ei ole liiga kõrge. Ka mitte tänase kangelase väljavahetamine.
On ju Kremlis oma „kroonprintski" olemas (nagu tabavalt märkinud Stanislav Belkovski) - Dmitri Medvedjev. Kui hinnaks on Ukrainast välja tõmbumine ja isegi Krimmi tagastamine Ukrainale - siis miks mitte. Kui veidi rohkem kui aasta eest võis tunduda ebareaalne Krimmi annekteerimine, siis sai see pöörane stsenaarium teoks. Miks ei võiks siis teoks saada selle tagasi andmine mis samuti hetkel just kui ebareaalsena võib tunduda? Venemaa ühiskonnas tooksid need sammud kaasa rahulolematuse, kuid, nagu Berezovski tabavalt märkis, rahva arvamus ei huvita kedagi. Avaliku arvamuse eksistamiseks sobiks suurepäraselt konflikt Kesk-Aasias või Põhja-Kaukaasias (äkki ei olegi siinkohal juhus, et süü Nemtsovi mõrvas lääne eriteenistuste või ukraina nimedega isikute asemel hoopis „kadõrovlastele" veeretati). Probleem on selles, et hetkel on vene majandus kihutamas täiskiirusel vastu betoonseina ja vene eliit koos sellega. Millal otsustab sellest eliidist keegi pidurit tõmmata on vaid aja küsimus.
