“Tere, kas soovite osta värske Eesti Ekspressi,” on küsimus, millele võib saada ka eitava vastuse. Seda suurem on rõõm, kui tabad ära, kus liikudes ja kellele lähenedes kasvab jaatava vastuse tõenäosus ning sedakaudu ka raha hulk taskus.

Tõele aruandes juhtuvadki head asjad peamiselt siis, kui oma mugavustsoonist väljuda. Hirm “ei” ees on üks kõige suuremaid pidureid üldse. Tasub aga meeles pidada, et kui ei küsi, on vastus alati “ei”.

Seega võib julgelt öelda, et lehepoisina saadud aktiivse müügi kogemus aitas hiljem märksa keerulisemates olukordades. Aitas ka õppida raha tõelist väärtust hindama, ka mõistma, et tühja-tähja peale ei ole nutikas kulutada.

Saades aru vajadusest laste töötamise puhul tavapärasest tähelepanelikum olla, näen siiski liiga sageli ametnike jevgeniossinovskilikku kiusatust üle reageerida ja lapsi (Ossinovski puhul muidugi ka täiskasvanuid) liiga vati sisse reguleerida. Eesti ei ole kindlasti selline riik, kus oleks oht, et lapsi sunnitakse massiliselt odavtööjõuna elatist teenima.

Lehepoiste keelamisest lugedes tekib pigem eeropnerlik kiusatus ennemuistse rohelisema rohu järele (mööndes, et peeglis näivad objektid tihti moonutatuna) ja küsimus, et kas mitte praegusele laste põlvkonnale kõik liiga enesestmõistetav ei tundu. Vaba riik, avatud ühiskond, taskuraha…

Usun, et meie põlvkonna kohustus on oma lastele õpetada, et nii oma riigi ja vabaduse kui perekonna heaolu nimel tuleb tööd teha. Me ju ei taha, et meie laste põlvkonnal see väärtuslik kogemus saamata jääks.