Taavi Rõivas Lemetti vallandamisest: kas kujutaksime ette politseid, kes varguse lahendamiseks paneks vangi nii varga kui vargusest teataja?
Puudujäägis eelarve, täitmata valimislubadused ja sageli vahetuvad ministrid ei ole juhus. Lähemal vaatlusel on näha, et need (esmapilgul erinevad) veskikivid praeguse valitsuse kaelas on kõik sama probleemi – laiema visiooni- ja juhtimiskriisi – sümptomid. Pea kõikidel iseseisvuse taastamise järgsetel valitsustel on olnud visioon, millist Eestit tulevastele põlvedele luua. 1990-ndate alguse õpikuparempoolsusest 2003. aasta rahvastiku kasvu, 2007. aasta euro kasutuselevõtu ja 2015. aasta Uue Põhjamaani. Pea kõigil senistel valitsustel on olnud etteaimatav suund ja maailmavaade ning see on loonud ühiskonnas vajalikku stabiilsust.
Mis on praegu ametis oleva valitsuse maailmavaade? On see vasak- või parempoolne? Rahvuslik või kremlimeelne? Euroopa Liidu ühtsust toetav või lammutav? Makse tõstev või langetav? Vähemuste õigusi austav või piirav? E-riiki edendav või e-valimisi kahtlaseks pidav? Kliimamuutustele otsustavalt vastu astuv või muutusi eos eitav? Kõigile neile ühiskonda polariseerivatele küsimustele saab vastata mõlemat pidi, sest üheski neis küsimuses ei ole praegusel valitsusel selget vaadet. Kuidas on võimalik Eestit nii edasi viia, kui igal haruteel püütakse rooli mõlemas suunas keerata?
