Mena Suvari Foto: REUTERS/SCANPIX

On ju nii, et kui eestlasel läheb välismaal halvasti või ta satub kuritegelikule teele, on meil tema pärast piinlik. Kui eestlasel läheb hästi või ta saab tuntuks, oleme tema üle uhked, olgu temas sellisel juhul eesti verd kasvõi paar promilli.

Me teame ja armastame kuulsat eesti filminäitlejat Miina Süvarit, saarlasest arhitekti Louis Kahni, folklaulja Rodriquezi sõpra Heikit ja teisi, kellel pole siinse kultuurieluga vähimatki pistmist, meie talentide kasvulavaks oleva haridussüsteemi viljakatest tingimustest rääkimata. Ometi lähevad nad kirja omadena, kelle üle võib alati uhke olla.

Kuid kui eestlane või juuripidi siinset päritolu inimene on millegi halvaga silma paistnud, salgame ta loomulikult maha, sest kes meist ikka tahab põrgulisega samasse patta sattuda, ise patuta. Kuid kui patukott ületab oma tegudega teatud piiri, on meil Rummu Jüri rahvuskaaslastena jällegi põhjust tema üle uhke olla – on küll hirmus kurjategija, lausa ainulaadne, kuid ikkagi meie kandist pärit. Stiilinäiteks natsi­ideoloog Alfred Rosenberg. Aga jah, kui vaja, piisab siin viibimise faktist, et keegi kuulsaks eestlaseks kuulutada.