Ekraanitõmmis

Kampaania passiivse joomise vastu on tegelikult uuenduslik ja mõte pole üldse paha. Niisamuti nagu varasemad üleskutsed napsitada poole vähem – kõlavad mõistlikult, ei kaldu fundamentalismi ja kutsuvad seega sõnumit kohe mitte blokeerima, vaid selle üle järele mõtlema. Aga teostus!

Neid reklaame on mitu ja mõnel pole vigagi. Näiteks seina taga lärmavad naabrid, kes magada ei lase. Ent siis sinna kõrvale: laps tuleb koju, lilled käes, ja näeb, et vanemad ja nende sõbrad löövad klaase kokku. Üks vahuvein umbes seitsme peale, kõik rõõmsad. Ja arusaadav, et pärast üht sellist pitsi võib üsna pea rooligi istuda. Vabandust, alkoholi sotsiaalses kahjulikkuses ei veena see kohe kuidagi.

Passiivne joomine on tõesti karm asi, tean seda ühe märatsema kippuva sugulase tõttu vägagi hästi omast käest. Sellisel kujul aga ei oska muud kui „Rahvusliku jahi” kindrali kombel mornilt nentida: „Nu, za iskustvo!”