Tammist: küsimus pole ainult rohelise elektri hinnas
•• Eestis on palju juttu, et rohelise energia toetused on liiga suured. Ühed ütlevad, et tuleks vähendada, teised räägivad õigustatud ootustest investeerimisel. Paras segadus?
Defineerisite olukorra päris hästi – segadus. Eesti energiapoliitika valdkonnas valitseb segadus, puudub mõtestatus. Selle asemel et energiapoliitika välja kujundada, lahendatakse seda leheveergudel. Kritiseerida võib selle eest, et Eesti energiapoliitika ei arvesta Euroopa energiapoliitika põhisuundumusi – keskkonnamõjude vähendamist ja turgude avanemist.
•• Kas Eestis siis pole seda? Meil ka ju investeeritakse rohelisse energiasse ja meil ka turg avaneb.
Meil toimub see kõik segiläbi. Puuduvad riigi potentsiaalile vastavad eesmärgid taastuvenergia ja energiasäästu alal. Ja puudub ka poliitikameetmete kogumik, mis aitaks neid eesmärke täita.
•• Ja selle tagajärjeks on…?
See pidev tõmblemine. Kas või selle aasta algusest on iga kuu uus teema – on see siis Eesti Energia börsileminek, põlevkivi kaevandamise mahud, mingi energialiigi eelistamine, eksklusiivõigused, Eesti Gaasi põhivõrgu lahutamine, tuuleenergia dividendid. Kõik see muudab keskkonna ebastabiilseks ja investoritele energiasektorisse sisenemise riskantseks.
•• Elektrituru (osaline) avamine tõi paljudele ebameeldiva üllatusena kaasa hinnatõusu?
Põhjused pole turgude avanemises, vaid mujal. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas on olnud pidev alainvesteerimine tootmisse ja võrkudesse. Samamoodi kasvatavad hinda energiajulgeolek, kliimapoliitilised valikud ja elektrisektori negatiivse keskkonnamõju maksustamine. Kogu Euroopa energiasektoris on seni elanud tulevaste põlvkondade ees võlgu.
•• Aga küsides otse: kas Eestis on toetused rohelisele energiale liiga kõrged?
Ma pole näinud konkurentsiameti analüüsi ja mul on seda raske kommenteerida. Kui vaadata teiste Euroopa riikide toetussüsteeme, siis Eesti süsteem ei ole eriline. Meil ja veel kahekümnes riigis kasutatakse nn feed-in-toetusi.
Seega, Eesti süsteem pole erinev, kuid meil on mõned eripärad. Peamiselt see, et meie toetus on ühetaoline, samal ajal kui teised kasutavad hulgaliselt erisusi.
•• Ühetaoline, mis mõttes?
Näiteks enamikus Euroopa riikides saavad päikeseenergia tootjad 5–10 korda kõrgemat toetust kui hüdroenergia tootjad. Meil on aga päikeseenergia ja hüdroenergia võrdsustatud. Biogaas, päikeseenergia või meretuulikud on oluliselt kallimad arendada kui maismaatuulikud või hüdroenergia. Meie toetus kõikidele tehnoloogiatele on võrdne, see tähendab, et osa tehnoloogiate jaoks liiga kõrge, teiste jaoks liiga madal. See võimaldab osal teenida liiga kõrget tootlust, teisi tehnoloogiaid ei lubagi arendada. Samal ajal on Eesti süsteemil ka oma eelised. See võimaldab toetada tehnoloogiat, mis on kõige odavam.
•• Aga on siis toetused Eestis kõrged või madalad?
Kõigepealt tuleb uurida taustsüsteemi: madal või kõrge, mille suhtes? Tuleb vaadata, milline on elektri hind ja kuidas see võimaldab tootjatel oma investeeringud tagasi teenida. Samuti seda, kuidas toetatakse alternatiivseid allikaid ja kuidas see mõjutab nende konkurentsivõimet.
Kui vaadata näiteks toetusi maismaatuulikutele, siis keskmiselt on Eesti toetused madalamad. Maismaatuulikute toetus varieerub Euroopa Liidus 2,3 eurosendist kilovatt-tunni kohta kuni 13 sendini kilovatt-tunni kohta. Keskmine on 8,5 senti. Eestis on see 5,4 eurosenti. Ei saa öelda, et on ülemäära kõrge, aga kõik sõltub taustsüsteemist. On raske öelda kogu süsteemi vaatamata, mis on mõistlik toetuste tase.
•• Kui sama asja vaadata tarbija poolelt, kelle kodune elektriarve pidevalt kasvab, ja ta loeb lehest, et keegi miljardär on võtnud oma tuulepargist kümneid miljoneid dividende, siis ta mõtleb, et see on jama – miks ta peab subsideerima kellegi eraäri?
Põhimõtteliselt olen kriitikaga nõus. Süsteemi kujundamisel oleks pidanud mõtlema, millised on võimalikud mõjud. Ma ei ütle ka seda, et toetussüsteem on kivist ja seda ei tohi muuta. Näiteks Bulgaaria ja Ungari vaatavad oma toetussüsteemi igal aastal üle sõltuvalt inflatsioonist ja elektri hinna muutustest. Taanis on süsteem, mis elektri hinna kasvades vähendab automaatselt toetuste suurust.
Muutmisvõimalus oleks tulnud seadusse kirjutada. Nüüd on investoritele tekitatud õigustatud ootus. Millegipärast on meil debatt keskendunud ainult toetuste vähendamisele ja mis kasumit keegi teenis. Miks ei räägita mõtestatud energiasüsteemi puudumisest, süsteemi kui terviku plussidest ja miinustest?
