Ma ei usu, et ühiskonna enamus langetab 2018. aastal oma poliitilisi valikuid pelgalt kandidaadi soo alusel. Kui see oleks nii, siis poleks ju saanud Kaja Kallase toetus veel märtsikuus teiste peaministrikandidaatide omi ületada. Samuti ei seaks ratsionaalselt toimivad erakonnad sel juhul naisi mitmete valimisringkondade esinumbriteks ega kõrgetele poliitilistele ametikohtadele. Sutropi õigustus näib veelgi sisutühjem vaadates 2016. aasta presidendivalimisi, kus küsitlustes pälvis ülekaalukalt rahva kõrgeima toetuse Marina Kaljurand. Toona ei pidanud keegi riigipea valimisel tema sugu nõrkuseks ega Siim Kallase, Allar Jõksi ja Mart Helme oma nende eeliseks.

Suisa tragikoomiline on lugeda reformierakondlase etteheiteid varasemate koalitsioonipartnerite reetlikkuse osas. Faktid kõnelevad enda eest ning partnerite sage vahetus on nii riigi tasandil kui pealinnas olnud Reformierakonna poliitiline taktika ligi kakskümmend aastat. Valdavalt seejuures päris edukas taktika, tuleb tunnistada. Samas võib „ühed valimised korraga“ lähenemine mängida erakonna pikemas plaanis hoopis nurka. Seda näitab teistes parlamendierakondades üha laiemat kandepinda leidev arvamus, et Reformierakonnaga polegi võimalik üle paari aasta püsivat valitsust moodustada.

Ootamatult süüdistab artikli autor veel Vabariigi Presidenti, et too ei andnud 2016. aasta novembris mandaati uue valitsuse moodustamiseks äsja võimult kukutatud Reformierakonnale. Huvitav, kellele siis täpsemalt? Kas Reformierakonna toonasele esimehele, kes oli just Riigikogu poolt umbusaldatud? Või järgmisele esimehele, kelle nimi polnud tol hetkel veel selgunud ning kelle erakond ise otsustas hiljuti täiesti teenimatult mutta tampida? President langetas toona ainuvõimaliku otsuse ning tegi ettepaneku valitsuse moodustamiseks kandidaadile, kellel oli ja on siiani reaalne poliitiline toetus parlamendis.

Kirsina tordil leiab autor, et Eesti inimesed vajavad kasvatamist, mida pakub tema hinnangul Kaja Kallase tasakaalukas käitumine. Seda lõiku lugesin kohe mitu korda, sest väide mõjub uskumatult üleolevana? Ehk viga pole mitte kandidaadis, vaid valijates? Meenuvad poliitilised satiirid, kus ebapopulaarsed poliitikud otsustavad rahva välja vahetada. Jääb sügavalt arusaamatuks, millega on Eesti inimesed taolise suhtumise ära teeninud ning millel tugineb väide, et meie ühiskond pole Kaja Kallase vääriliselt hindamiseks piisavalt euroopalik? Rääkimata sellest, et Reformierakonna enda poliittehnoloogilisi kampaaniavõtteid siinsete kogukondade küünilisel vastandamisel on võimatu euroopalikuks pidada.

Rahvas tervikuna on teatavasti alati targem kui riigijuhid ning poliitikutel tuleb inimeste arvamust austada, mitte enda uskumusi õigemaks pidada. Alusetu on otsida Kaja Kallase toetuse languse põhjuseid ühiskonna „patriarhaalsete sugemete“ ning „euroopalike väärtuste“ vastuolust. Me elame igati euroopalikus ja poliitiliselt küpses ühiskonnas, kus edu võivad saavutada nii nais- kui

meespoliitikud ning šovinistlikud mõtteavaldused saavad õigustatult kiire hukkamõistu osaliseks. Kaja Kallas omakorda on piisavalt tugev poliitik, et loobuda erakonnakaaslaste demagoogilistest soopõhistest kaitseavaldustest.

Riigikogu valimised võidab 3. märtsi õhtul erakond, kes pakub järgmiseks neljaks aastaks ühiskonna ootustele vastavaid lahendusi ning suudab valijaid veenda, et lubatu ka reaalselt ellu viib. Peaministriks saab aga kandidaat, kes on võimeline koondama uues parlamendis vähemalt 51 toetajat. Seda sõltumata tema soost, vanusest või teistest sotsiaaldemograafilistest tunnustest. Nii lihtne see ongi