Mitu aastakümmet tagasi, külma sõja tipphetkel teavitas George Kennan, üks juhtivaid Ameerika välispoliitika strateege, oma Reith Lecture-s (BBC korraldatud arvamusliidrite loengusari – toim.) publikule: “Lubage mul teile kinnitada, et ei ole mitte midagi egotsentristlikumat kui sõjaolukorras demokraatia. Sellest saab kiiresti iseenda propaganda ohver. Seejärel kiputakse oma põhjuseid absoluutväärtuste külge pookima, mis kahjustab nägemist… Selle vaenlane muutub kurjuse kehastuseks. Enda pool on kõige hea keskpunkt.”

Ja nii see jätkub. Washington teab, et Ukraina on Moskva jaoks alati delikaatne teema olnud. Marurahvuslased, kes võitlesid teises maailmasõjas Kolmanda Reichiga, tapsid 30 000 Vene sõdurit ja kommunisti. Nad pidasid veel aastani 1951 CIA toetusel varjatud sõda. Pavel Sudoplatov, Nõukogude luureteenistuse juht, kirjutas 1994: “Külma sõja alged on tihedalt põimunud lääne toetusega rahvuslaste rahutustele Baltimaades ja Lääne-Ukrainas.”

Kui Gorbatšov nõustus Saksamaa taasühendamisega (mille nurgakivi oli, et ühendatud Saksamaa võib jääda NATO-sse), kinnitas USA riigisekretär Baker talle, et “NATO jurisdiktsioon ei laiene tolligi idasse”. Gorbatšov kordas: “NATO laienemine itta on lubamatu.” Bakeri vastus: “Nõustun.” Üks põhjuseid, miks Gorbatšov on avalikult Putinit Krimmis toetanud on see, et tema usaldust reedeti Läänes nii julmalt.

Nii kaua kui Washington uskus, et Venemaa juhid oleks pimesi teinud pakkumisi (mida Jeltsin tegi umbjoobes), toetas ta Moskvat. Jeltsini rünnak Vene parlamendi vastu 1993 leidis Lääne meedias õigustust. Kallaletungi Tšetšeeniale Jeltsini ja seejärel Putini poolt käsitleti väikese kohaliku probleemina ning see sai George Bushilt ja Tony Blairilt toetuse. “Tšetšeenia ei ole Kosovo,” ütles Blair pärast kohtumist Putiniga aastal 2000. Tony Woodi raamatus “Tšeteenia: Iseseisvuse kaasus” on põhjalik ülevaade õudustest, mis seal riigis korraldati. Tšetšeenia sai nautida de facto iseseisvust aastatel 1991-94. Sealsed elanikud olid näinud kiirust, millega Baltimaad lubati iseseisvusele ning tahtsid endalegi sama.

Selle asemel neid pommitati. Pealinn Groznõi tehti praktiliselt tolmuks. 85 protsenti eluasemetest hävitati. Veebruaris 1995 avaldasid kaks julget vene majandusteadlast Andrei Illarionov ja Boris Lvin Moscow News-is teksti, mis pooldas tšetšeenide iseseisvust ja (erinevalt lääne kolleegidest) tõi välja ka suurepäraseid kriitilisi raporteid, mis paljastasid tohutus ulatuses seal saadetud julmusi, mis varjutavad Sarajevo piiramise ja Srebrenica massimõrvagi. Vägistamine, piinamine, kodutud põgenikud ja kümned tuhanded surnud oli tšetšeenide saatus. Washingtonil ja EU liitlastel polnud sellega probleemi.

Lääne huvide matemaatikas ei ole ühtegi kannatust, hoolimata mastaabist, millele ei leiaks õigustust. Tšetšeenid, afgaanid, palestiinlased, iraaklased, pakistanlased – nad kõik on vähetähtsad. Kuid siiski on kontrast Lääne suhtumises Tšetšeenia sõja ja Krimmi vahel ehmatav.

Krimmis toimunu on kaasa toonud vähe inimohvreid ja elanikkond tahatis selgelt olla osa Venemaast. Valge Maja reaktsioon on olnud vastupidine reaktsioonile Tšetšeenias. Miks? Sest Putin, erinevalt Jeltsinist, keeldub palli mängimast küsimustes nagu NATO laienemine, sanktsioonid Iraanile ja Süüriale jne. Selle tulemusena on ta muutunud kurjuse kehastuseks. Seda kõike selle pärast, et ta on otsustanud vaidlustada USA ülemvõimu kasutades samu meetodeid, mida ka Lääs tihti rakendab. (Prantsusmaa korduvad hõivamised Aafrikas on vaid üks näide.)

Kui USA nõuab NATO kasutamist magnetina, et Ukrainat meelitada, on tõenäoline, et Moskva eraldab riigi idaosa. Kuid need, kes hindavad tõeliselt Ukraina suveräänsust, peaksid valima tõelise sõltumatuse ja positiivse neutraalsuse: tegemist ei ole ei Lääne ega Moskva mänguasjaga.

Copyright Guardian News & Media 2014