Foto: Rene Suurkaev

Molière’i „Kodanlasest aadlimehe” teise vaatuse alguses on stseen, kus näidendi peategelane härra Jourdain kuuleb oma filosoofiaõpetajalt, et ennast on võimalik väljendada ainult proosas või värsis, ja avastab seeläbi suure üllatusega, et on enese teadmata kogu elu proosas kõnelenud. Umbes samalaadne üllatus näib olevat tabanud Eesti avalikkust pärast seda, kui kevadel ühiskonnauuringute instituudi tellimusel korraldatud küsitluse tulemusena selgus, et Eesti inimesed on valdavalt konservatiivsete hoiakutega, ilma et nad seda sageli ise teadvustaksidki.

Uuringust ilmnes, et kui end konservatiivseks või liberaalseks pidavaid inimesi on Eestis enam-vähem ühepalju, siis valdav osa neist, kes ei osanud end sel skaalal poliitiliselt määratleda, on tegelikkuses pigem konservatiivsete vaadetega. Peale selle selgus lähemal vaatlusel (vt Martin Mölder „Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal”), et ka end liberaalideks liigitavate inimeste puhul on sagedane, et nende tegelikud hoiakud on pigem tsentristlikud või kergelt konservatiivsed.

Eesti avaliku ja poliitilise ruumi kasvav konservatiivsus ei ole ilmselt üllatus suurt kellelegi, kes on vaevunud sellele viimase paari aasta jooksul vähegi tähelepanu pöörama. Muu hulgas ei ole see ilmselgelt märkamata ka erakondadele, kes on võimaluste piires püüdnud selles suunas kallutada kui mitte oma poliitikat ja tegusid, siis vähemalt retoorikat. Ometi on konservatiivse valija püüdmine osutunud keerulisemaks, kui eeltoodud pildi puhul võinuks eeldada.

Üks põhjuseid on siin kahtlemata tõsiasi, et kui paberil on suhteliselt lihtne inimesi konservatiivsuse-liberaalsuse skaalal joonele paigutada, siis tegelikus elus on pilt paraku märksa kirjum. Konservatism nagu iga teinegi suurem ja üldisem maailmavaade ei ole monoliitne ega selgelt piiritletud põhimõtete kogum, millest inimesed saaksid oma poliitilistes ja argistes otsustes kategooriliselt lähtuda, vaid pigem sisemiselt heterogeenne väärtuste väli, millel on eri tahke ja mõõtmeid. Kui heita põgus pilk praegusele riigikogule, siis ilmselt leiavad nii IRL, EKRE kui ka Vabaerakond end olevat „tõelise” konservatiivsuse kandja, kahtlustades teisi võõraste sulgedega eputamises. Nii Markus Järvi kui ka Ruuben Kaalep on viidanud radikaalsele konservatismile kui ainsale lootustandvale teele, heites tänapäevasele nn libakonservatismile ette pelka liberaalide sabas sörkimist. Esimene näeb radikaalsuse sisuna tsivilisatsiooni juurte juurde naasmist, sinna, kus „lõpmatus sügavuses ja kirjeldamatus kõrguses elab Igiolev ehk see, kes on nii, nagu ta on”, teise sihiks on aga ühiskond, kus „sajandi lõpul oleks nanomaastikul jäme ots traditsionalistide käes”.

Valiku puudumise üle kurta ei saa

Edmund Burke’i seltsi ellukutsuja Hardo Pajula jaoks on konservatism aga loomuldasa alalhoidlik, tema sõnavõttudest kumab üldiselt läbi ilmselget skepsist ja ettevaatlikkust igasuguse radikalismi ja suurema ühiskondliku ümberkorraldamise vastu. Olgu muuga, kuidas on, aga maailmavaatelise valiku puudumise üle Eesti konservatiiv kurta ei saa.

« Avalehele 91 Kommentaari
Loe veel: