Tarmo Jüristo: Eesti konservatism on suhteliselt omalaadne väärtuste kooslus, mida on keeruline mahutada mujalt maailmast tuntud mallidesse
Molière’i „Kodanlasest aadlimehe” teise vaatuse alguses on stseen, kus näidendi peategelane härra Jourdain kuuleb oma filosoofiaõpetajalt, et ennast on võimalik väljendada ainult proosas või värsis, ja avastab seeläbi suure üllatusega, et on enese teadmata kogu elu proosas kõnelenud. Umbes samalaadne üllatus näib olevat tabanud Eesti avalikkust pärast seda, kui kevadel ühiskonnauuringute instituudi tellimusel korraldatud küsitluse tulemusena selgus, et Eesti inimesed on valdavalt konservatiivsete hoiakutega, ilma et nad seda sageli ise teadvustaksidki.
Uuringust ilmnes, et kui end konservatiivseks või liberaalseks pidavaid inimesi on Eestis enam-vähem ühepalju, siis valdav osa neist, kes ei osanud end sel skaalal poliitiliselt määratleda, on tegelikkuses pigem konservatiivsete vaadetega. Peale selle selgus lähemal vaatlusel (vt Martin Mölder „Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal”), et ka end liberaalideks liigitavate inimeste puhul on sagedane, et nende tegelikud hoiakud on pigem tsentristlikud või kergelt konservatiivsed.
Eesti avaliku ja poliitilise ruumi kasvav konservatiivsus ei ole ilmselt üllatus suurt kellelegi, kes on vaevunud sellele viimase paari aasta jooksul vähegi tähelepanu pöörama. Muu hulgas ei ole see ilmselgelt märkamata ka erakondadele, kes on võimaluste piires püüdnud selles suunas kallutada kui mitte oma poliitikat ja tegusid, siis vähemalt retoorikat. Ometi on konservatiivse valija püüdmine osutunud keerulisemaks, kui eeltoodud pildi puhul võinuks eeldada.