Tarmo Lausing: Kaljulaidi jutt oli siiras ja aus, mitte tugitooli vajunud mugava presidendi ega kõiketeadva elitaarse ülalt alla vaatava riigipea kõne
Sest president rääkis siiralt, ta paistis seda ise tõsiselt võtvat – ta elas oma kõnele kaasa iga oma keharakuga, seda oli tunda!
Minu jaoks oli Kersti Kaljulaidi kõne progressiivne ning tulevikku vaatav, kaasaegsele inimesele suunatud kõne. Miks ma nii arvan, põhjendan allpool.
Väga suur osa presidendi kõnest oli suunatud just nooremale eestimaalasele ja hingelt noortele inimestele. Lõpuks ometi on Eestil selline riigipea, kes suudab kõnetada ka noori! Eelmised ei ole seda kahjuks suutnud. Nad on jäänud ikka sellisesse targutava vanataadi positsiooni, kõik kolm meest – nii Meri, Rüütel kui ka Ilves. Kaljulaid aga räägib teistmoodi. Võibolla tuleb see sellest, et ta on naine ning seega suurema empaatiavõimega.
President oli kõnes väga julge, öeldes, et “eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie”. Vaevalt, et see on midagi, mille poolt konservatiivse Eesti rahva enamus hääletaks, kuid leian et see on ainuõige tee meie väikese rahva jaoks. Kui tahame, et eesti kultuur ja keel jääks püsima, siis tuleb minna just sellise suhtumisega!
President kirjeldas tabavalt tänast Eestit oma mõttega: “Kommetes konservatiivsed, oleme ühiskonnana ometigi üks maailma innovaatilisemaid”. Eesti märksõna ongi mitmekesisus ning mitmepalgelisus. Meil elab külg külje kõrval täiesti erineva mentaliteedi, ajaloo ning hoiakuga inimesi. Ja kõik nad kokku ongi Eesti! Üks ja ainus ja kordumatu.
Meeldejäävaim ja filosoofilisim lause tema kõnest oli vaid kolmesõnaline: “Ühiskond on jõgi”. selle kohta saab kommenteerida vaid üht – tõesti diip!
Mis puudutab Kaljulaidi väga põgusat peatumist majandusteemadel, siis fookuse asetamine e-residentsusele ning IT-sektori teemade arendamisele on absoluutselt ainuõige valik. See on üks väheseid valdkondi, kus meil ei teki oma väiksuse tõttu puudust ressurssidest. Meil on vaja luua platvormid, klastrid ning virtuaalsed keskkonnad, mille kaudu luuakse lisaväärtust kogu planeedil. Meil tuleb olla pioneer, nii nagu algatati Skype ja TransferWise. Kasutagu teiste riikide IT-eksperdid meil loodud lahendusi, jättes Eestisse vaid väikese marginaali, mis aga meie, kohalike, jaoks võib tähendada suuri summasid raha.
Proua president oli brutaalselt aus öeldes, et “pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa”. See oli kõne kõige ehmatavam ja ootamatum hetk. Kuid oma siirusega ning meelekindlusega ta kandis selle auga välja. See oli tõelise mure esiletoomine, mitte paljas efektitsemine.
Väga tabavalt ja meeldivalt sõnastas Kersti Kaljulaid oma kõnes eestlase kreedo: “Eesti ei ole saanud endale kunagi lubada ühiskonda, kus tulevikule ei pea mõtlema. Nüüd on see mõtlemisharjumus meie konkurentsieelis.” Just nii see ongi – paindlikkus mõttes ja teos – see on meie suurim eelis teiste riikide ees. Meie väiksus ja kompaktsus pakub meile ainulaadse võimaluse katsetada uusi mõtteid ning olla nõnda eeskujuks kogu maailmale.
Kokkuvõtvalt – president Kaljulaidi kõne oli progressiivne, tulevikku vaatav ning muutustele ärgitav. See ei olnud tugitooli vajunud mugava presidendi ega ka kõiketeadva elitaarse ülalt alla vaatava riigipea kõne. Vaid justnimelt ergutav, kuulajaga samal tasandil asuva kontaktse inimese kõne kõrvalseisjale, silmast silma! Tõepoolest uus tase Eesti kogukonnas. Uus, eredam valgus Kadriorus plinkivast majakast.
Tabasin end kõne lõppedes iroonitsemas – hakka või presidendi kõnesid edaspidigi kuulama … Tõepoolest – jääme ootama järgmisi ja järgmisi Kersti Kaljulaidi mõtteid.
