Tarmo Lausing: riigikogu liikmeid vajame väitlema ka kohalikes omavalitsustes

Allar Jõks eksib, öeldes, et riigikogulaste kandideerimine kohalike valimistel võimendab poliitilise süsteemi suletust ja arengupeetust. Ilmselt tuleneb see autori enda poliitilise kogemuse puudumisest: ta ei ole kunagi elus olnud ei kohaliku volikogu ega Riigikogu liige.

Tegelikult Riigikogu liikmete osalemine KOV esinduskogudes hoopis tõstab poliitilist taset kohtadel ja suurendab sidusust kohaliku ja riigipoliitika vahel.

Liigume paar aastakümmet ajas tagasi. Ehk poliitikajälgijad veel mäletavad aegu, mil Tallinna linnapeaks oli Jüri Mõis. Oh, millist turmtuld siis linnavolinikud Liina Tõnisson, Peeter Kreitzberg ja teised talle andsid! Sel ajal tõesti olid Tallinna volikogu istungid iga kord uudiste peateema, sest seal toimusid tulised, vahel lausa verised debatid. Praeguseks ajaks on see kõik kadunud, sest poliitilise väitluse võimekus Tallinnas, aga ka teistes volikogudes, on kahanenud üliväikeseks. Ainuke, mida Tallinna volikogu kohta praegu teatakse, on see, et seda juhib kriminaalasjaga kohtu all olev Kalev Kallo.

Debativõimelised poliitikud liiguvad Riigikokku

Kogesin ise Tallinna volikogu taandarengut koosseisus, mis alustas 2005. aasta sügisest. Sellal tekitasid saalis teravust kaks opositsiooni ägedat noorpoliitikut: Taavi Rõivas ja Keit Pentus. Nad olid justkui kahurid, kes suunasid tule peale ja tõmbasid teisi saadikuid kaasa. Savisaare võim sellest muidugi ei värisenud, kuid kriitika oli ehe ja sundis ka linnavalitsust rohkem pingutama. Keskerakonna poolelt oli tol ajal arvamusliidriks bassihäälne maa sool - Rein Ratas, kelle hääle peale saal aga tõepoolest värises.

2007. aasta Riigikogu valimistega aga “korjati” need kolm debativõimelist saadikut meilt Riigikogusse ära. Ja asemele ei andnud valija kedagi. Järgmistel valimistel, 2009. ja 2013. aastal seis ei paranenud sugugi. Nii ongi tänaseks linnavolikogu muutunud debati mõttes teisejärguliseks esinduskoguks. Asjale ei ole kaasa aidanud ka Keskerakonna liigutus, millega sõnavõttude ja avalduste voor viidi päevakorra lõppu. See on võimule mugav, kuid opositsiooni häält ja demokraatiat vaigistav lahendus, mis tuleks nüüd jälle tõstatada ja tagasi pöörata, et suurendada debatti kohalikus volikogus.

Vastupidiselt Jõksile olen veendunud et parlamendisaadikute osalemine kohalikus poliitikas, eriti silmas pidades Tallinna volikogu, ei suurenda sugugi suletust ning hoopis tõstab poliitilise debati taset. Samuti suureneb sidusus riigi ja kohaliku tasandi vahel. On ju ka Riigikogu liikmetele vajalik omada kontakti kohaliku tasandiga, muidu ajavad äkki seal mäe peal liigselt nina püsti ja tõusevad ära.

On selge, et kõik parlamendi liikmed ei peaks "kohustuslikus korras” olema volikogude liikmed. Kuid need, kes tahavad ja kel selleks energiat jagub - olge teretulnud. Teid, lugupeetud parlamendi liikmed, vajatakse ka kodukoha volikogus!