Foto: Oliver Tsupsman

Vaatasin kalendrisse ja arvan vastust teadvat: uskudes neidsamu sebijaid, peaks igas normaalses kapitalistlikus ühiskonnas ilmutama end hiljemalt iga üheksa-kümne aasta tagant üks korralik majanduskriis. Kuid võta näpust. Aeg on käes, aga kriisi pole! Lõhna on tunda, kuid poed on kaupa täis ning rahvas nõuab üha uusi ja uhkemaid kaubakeskusi.

Nii vaevlebki keskpankurite armee tegevusetuses. Saaks ometi suuresti panganduse enda „finantsinstrumentide” välja manatud kriisiga tegelema hakata, et saaks tänitada: näete, me ju ütlesime (kuhu raha panna ja kuhu mitte)!

Pankurite suurema aktiivsuse teine kalendriga seotud põhjus on lähenevad kohalikud valimised. Ei saa mööda vaadata sellest, et keskpankurid on astunud poliitilisele miiniväljale, kuhu neil ei peaks asja olema. Eesti Panga esitletud pensionireformi mõjuanalüüsi nime all tehti poliitilisi soovitusi, mis tegelikult on erakonnapoliitika pärusmaa. Kuidas teisiti saaks hinnata soovi reguleerida kodanike käitumisvabadusi (raha paigutamise-kasutamise soovitused) ja sekkumist sotsiaalvaldkonna poliitilistesse otsustesse (kuidas tuleks korraldada pensionisüsteemi).

Avalehele
43 Kommentaari