Läti riik panustas katku ennetus ja teavitustöösse üle 5 milj .euro ja nad tegid seda õigeaegselt. Meie riiki juhitakse aga juhtumipõhiselt, aga midagi ennetavalt ette ei võeta. Kui Kohver piiri alal ära rööviti, siis avastati, et riigipiir on võssa kasvanud ja peaks hakkama piiri korda tegema. Seakatkuga oli meil ligi aasta aega tegutsemiseks, aga loodeti imesse, et meilt läheb see õnnetus mööda. Katku oleks saanud oluliselt piirata kui Läti ja Eesti piiriala oleks paarikümne kilomeetri laiuses metssigadest puhtaks tehtud, sest nii suur on sigade rändeala ja see oleks olulisel määral hoidnud taudi levikut Kesk-Eestisse. Samuti oleks tulnud olulistele teedele desomatid paigaldada, inimesi teavitada jne. Kui Lätlased vähendasid sigade arvu, siis meie tegutsesime hoopis vastupidi ja suurendasime metssigade arvu ning aitasime sellele kaasa läbi lisa söötmise.

Avastasin hiljuti kodulähedal metsast taudi surnut metssea ja lootsin, et peale seda see metsaala tähistatakse kui taudi ala, seal keelatakse inimestel marjul käimine ja piiratakse oluliselt liikumist, püütakse sellel alal hukata kõik metssead, aga ei tehtud midagi. Taudist nakatunud aladega on varsti juba terve Eesti kaetud ja seda taudi on niipalju laiali tassitud, et täna sellele piiri panna on suhteliselt keeruline, kui mitte võimatu. Pole mõtet süüdistada väiketalunikke , kes sigu kasvatavad, sest nemad on kõige väiksemad katku levitajad. Otsige põhjust metsast kus on taudikolded, nakatunud seakorjuste transpordist üle Eesti ja täielikust apaatsusest mis meie valitsuses valitseb.

Kui kiirelt ja targalt tegutseda, siis võiks taudist päästa veel Lääne-Eesti, aga kui midagi ette ei võeta kaotame kodumaise sealiha, paljud töökohad ja maaelu hääbumine süveneb veelgi. Kui õige hakkaks liigutama!