Teadlased: depressiooni ja ärevushäirete ravimine kaotab neli korda rohkem inimeste kannatusi kui vaesuse vastu võitlemine

Kui me oleme võimelised ära hoidma suuri kannatusi, ilma et see meile midagi maksma läheks, peaksime seda ka tegema. Nõnda mõtlevad paljud ja sellele põhimõttele on raske vastu vaielda. Ometi jätavad lääneriigid kasutamata võimaluse vähendada ränki kannatusi, mida põhjustavad vaimuhaigused – mis sellest, et kogukulu oleks ümmargune null.

Niisugusele järeldusele jõudis Londoni majanduskooli teadlaste hiljutine uuring. Richard Layardi juhitud meeskond kasutas andmeid, mis olid saadud suurematest arenenud riikidest (Austraaliast, Suurbritanniast, Saksamaalt ja Ameerika Ühendriikidest), kus inimestel paluti skaalal 0–10 hinnata, kui rahul nad on oma eluga. Uuringus osalejad vastasid muudelegi küsimustele, millega taheti välja selgitada eluga rahulolu määravad tegurid. Neid, kelle eluga rahulolu kuulub elanikkonna viimase 10% sekka, nimetatakse uuringus kannatavateks.

Kui Layardi rühm saadud tulemusi analüüsis, selgus, et kõige rohkem kannatusi ei põhjustanud majanduslikud asjaolud, vaid vaimne ja füüsiline tervis ning see, kas küsitletul oli elukaaslane. Vaimse tervisega seotud vastused andsid seejuures kõige tugevama seose. Hea vaimne tervis oli eluga rahuloluks tervelt kaks korda olulisem kui füüsiline tervis või sissetulek (sama seos kehtis ka ülejäänud 90% mittekannatavate elanike kohta).

Neli korda efektiivsem kui võitlus vaesusega

Ühtekokku suudaks depressiooni ja ärevushäire likvideerimine vähendada inimeste kannatusi 20%, ent vaesuse likvideerimine ainult 5%. Kui me tahame vähendada arenenud riikide inimeste kannatusi, siis kujutab vaimne tervis endast üht suuremat probleemi ja ühtlasi võimalust.

Paljusid võivad need järeldused üllatada. Lõppude lõpuks eeldab enamik meist, et rikkus ja õnn käivad käsikäes. Miks on siis just vaimne tervis ja mitte vaesus suurim kannatuste allikas?

Vastus seisneb sellest, et inimesed harjuvad aja jooksul suuremate sissetulekutega ja võrdlevad oma tulusid kaaslaste omadega. Seda nimetatakse hedonistlikuks kohanemiseks. Kokkuvõttes tekib nn Easterlini paradoks (majandusteadlase Richard Easterlini järgi): rikkamad inimesed on küll oma eluga rohkem rahul kui vaesed, ent ometi pole see jõukamates maades üldist õnnetunnet suurendanud. Kui su naaber saab rikkamaks, tunned sina end vaesemana. Kui te mõlemad saate rikkamaks, pole kumbki teist märkimisväärselt õnnelikum. Seevastu ei kohane inimesed halva vaimse tervisega ja naabri kannatused ei pane sind end paremini tundma.

Kui võtta eelduseks, et vaimne tervis avaldab eluga rahulolule suurimat mõju, tuleb ikkagi küsida, kuidas peaksid valitsused inimeste kannatusi võimalikult tõhusalt vähendama. Layard ja tema kolleegid küsisid, kui palju on Suurbritannia valitsus valmis kulutama, et tegeleda vaimse või füüsilise tervise, töötuse ja vaesusega. Nad jõudsid järeldusele, et vaimsele tervisele tehtavad kulutused oleksid kõige efektiivsemad: aitaksid kannatusi vähendada ja õnne suurendada koguni 18 korda tõhusamalt kui võitlus vaesusega.

Suurbritannias antakse ühele patsiendile psühhoteraapiat umbes 650 naela (730 euro) eest. Teraapia toimib umbes 50% patsientide puhul. Ent need arvud ei näita, mida riik tagasi saaks.