2012. aasta septembris istusin Tallinnas Ecolinesi bussile, kaasas seljakott ja kohver. Järgnes seikluslik ööpäevane sõit Berliini, saateks teadmine, et peale koha sealse kunstiülikooli saksakeelses magistriõppes pole miski kindel. Selleks ajaks oli juba enam-vähem selge, et kultuuriajakirjanduse eriala ei kuulu peaaegu ühegi stipendiumiprogrammi prioriteetide hulka. Jäi üle loota ainult iseendale, õnnelikele juhustele ja sellele, et minust ei saa tulevikus järjekordset kasutu akadeemilise kraadiga töötut humanitaari.