Tiia Naams: mu poeg peab end juba soomlaseks

On neljapäeva, 6. oktoobri  õhtu, kell on paar minutit viis läbi. Tiia Naams – 45-aastane eesti naine, kes on elanud 16 aastat Soomes –, avab Lahti lasteaia ukse. Naams töötab juba kuuendat aastat siin lasteaiaõpetajana. Lasteaed, mummuliste kardinatega madal maja keset suurt õue, paikneb otse kuulsa Lahti suusahüppemäe nõlval.
Väljas hämardub, tibutab peenikest vihma. Uksest tulevad sisse mees ja naine. Kuid nad ei tule mitte lapsi koju viima, vaid hoopis lasteaeda tooma. Nad jätavad siia paariaastase poisi ja tüdruku, sest töötavad linna sümfooniaorkestris ja peavad täna õhtul kontserti andma. Ja nende kaks last vajavad hoidmist. Lasteaed on avatud hommikul kella 5.15-st õhtul kella 23-ni. Ja vanemad saavad tuua lapse hoiule ajal, kui neile sobib.
„Esimesed lapsed tuuakse hommikul kella 5.30 paiku,” ütleb Naams. „On vanemaid, kelle tööpäev algab väga vara, näiteks need, kes töötavad haiglates. Kui vanemad lähevad tööle, peab ühiskond tagama lastele hoiuvõimaluse.”

Nii on Tartu-suuruses Lahti linnas ka kaks ööpäevaringset lasteaeda, kuhu saab lapse tuua nädalavahetusekski. „Küllalt inimesi peab ju töötama öösiti või nädalavahetustel, näiteks medõed või bussijuhid,” ütleb Naams.
Kõige väiksemad lasteaia asukad on seitsmekuused, vanimad seitsmeaastased. Lasteaiatasu oleneb vanemate sissetulekust – kõige vaesematele on see tasuta, jõukaimad maksavad kuni 230 eurot kuus. Ehkki aed on avatud varahommikust hilisõhtuni, eeldatakse, et ükski laps siin 18 tundi järjest ei ole. Lapsed on aias, kui vanemad on tööl. „Kui mõni lasteaia töötaja satub jõusaalis peale seal treenivale isale, kelle laps on samal ajal aias, vibutame sõrme ja meenutame, et lasteaed on selleks, et vanemad saaksid tööl käia, mitte selleks, et vanemad oma harrastustega tegeleksid,” ütleb Naams.

Eesti lasteaiad ootavad aga lapsi üldjuhul kohe hommikul ja kella kuueks peavad nad tavaliselt läinud olema. Mis sest, et ema töötab õhtul kella 23-ni supermarketis. Mis sest, et isa juhib terve nädalavahetuse kiirabiautot. Kui lapsed pole lasteaias ühel ajal, ei saa neile üheskoos tunde anda ega tagada laste ühtlast arengut, kõlab põhjendus.
Ehkki Soome lasteaiad võtavad lapse vastu igal ajal, kui vanemal on vaja, suudavad nad ometi hoolt kanda laste arengu eest. Kasvataja tikib ja õmbleb lastega koos pinaleid, kaevab metsas välja kuusejuurikaid, et näha, kuidas need välja näevad, ja kasvatab nendega koos saialilli ja porgandeid. „80 protsenti meie õppetööst on sotsiaalsete oskuste arendamine,” ütleb Naams. „Lapsed peavad õppima suhtlema, teistega arvestama, koostööd tegema.”
Naamsil endal on kolm last: tütred, üks 23- ja teine 24-aastane, kes õpivad Tamperes ülikoolis, ja 15-aastane poeg, kes elab veel koos emaga kodus. Naams on üks tuhandetest Soome läinud eestlastest, kelle täpset arvu ei tea keegi: Soome statistikaameti andmetel on neid seal ligi 30 000, ETV saate „Pealtnägija” andmetel võib aga neid Soomes pidevalt tööl käia 50 000–100 000.

Tiia Naams, elate juba 16 aastat Soomes. Aga teie eesti keel on veatu, samal ajal kui mõnele eestlasele tekib juba paari aastaga emakeeles kerge aktsent…
Aitäh, aga te olete juba sajas inimene, kes seda mulle ütleb. See on hea, et mul aktsenti ei ole. Aga minu arust on nii, et mõned inimesed tekitavad endale kunstlikult selle aktsendi, see oleks nagu peen, et elan välismaal, kuulake nüüd kõik. Minu arust ei ole loomulik, et kui oled aasta aega Soomes elanud, siis tekib sul nii suur aktsent ja hakkad eesti keelt väänama.
Teie tütred on kodunt välja kolinud, elate koos 15-aastase pojaga, kelle isa on samuti eestlane. Mis keelt te kodus pojaga omavahel räägite?
Mõlemas, nii eesti kui ka soome keeles. Aga soome keeles rohkem. Poeg küll oskab eesti keelt, aga ta ei taha seda rääkida. Vanus on ka selline, et selles eas vist häbenetakse, kui teed vigu. Minu arvates ta ei tee eesti keeles vigu, aga ju talle endale tundub teistmoodi.
Kas pojal on eestlastest sõpru ka?
Ei. Ta peab end ise kindlasti juba soomlaseks. Tal on küll Eesti kodakondsus, kuid ta on sündinud Soomes, tal ei ole teist kodumaad. Minu kodumaa on Eesti, aga temal juba Soome.
Aga mis keeles te tütardega räägite? Nemad elasid ju esimesed seitse-kaheksa eluaastat Eestis.
Räägime tütardega samamoodi mõlemas keeles. Olen märganud sellist asja, et kui lastega sõidame Soomest Eestisse, siis millalgi merel, kui laev on juba Soomest välja sõitnud, hakkame omavahel eesti keelt rääkima. Ja kui tuleme tagasi Soome, siis millalgi meresõidu keskel läheme jälle üle soome keelele.
Mis teid Soome üldse elama tõi?
Me tulime perega Soome elama 1995. aastal. Mu toonane abikaasa ja laste isa, kes töötas Tallinna tehnikaülikooli mehaanikateaduskonnas teadlasena, kutsuti 1990. aastate algul Lappeenranta ülikooli tööle. Esimesed aastad oli ta siin üksi, siis aga tulin mina tütardega järele. Siis hakkasid tütred siin koolis käima ja meil sündis ka kolmas laps, poeg.  
Meie kodune keel oli Soome-elu alguses muidugi eesti keel. Rääkisime mehega ikka omavahel eesti keelt. Lastega samuti. Aga kui lapsed hakkasid koolis käima, hakkas soome keel kuidagi salakavalalt sisse tulema. Koolis toimuv, õppeained, koolisündmused olid laste jaoks ju soomekeelsed – ja neil oli lihtsam ka kodus sellest rääkida soome, mitte eesti keeles. Tütred räägivad praegu omavahel soome keeles, sest nende sõbrad, ülikool, elu, mis meie ümber toimub, on ju selles keeles. Ja ehkki rääkisin pojaga eesti keelt, kui ta oli väike, on temagi vaikselt soomekeelseks muutunud.  
Mis keelt te oma lastelastega rääkima hakkate?
Kui ma peaksin vanaemaks saama, hakkan lastelastega eesti keeles rääkima. Meil on ju omakorda vanavanemad, sugulased ja minu arvates on kohutav, kui lapsed ei oska vanavanematega sama keelt.
Poola sotsioloog Piotr Sztompka rääkis ühes intervjuus Eesti Päevalehele, kuidas idaeurooplasi peetakse Lääne-Euroopas ikka veel teise sordi inimesteks. Kuidas teil Soome ühiskonda sisse sulamine läks?
Alguses oli muidugi raske. Eestis oli ju suguvõsa, sõbrad, siin oli mul alguses ainult pere. Tundsin algul, et mind on nagu suurest hammasrattast välja rebitud. Aga mind on Soomes väga hästi vastu võetud. Minu ümber on olnud nii palju toredaid soome inimesi, nii et mul ei ole olnud raske siia sisse elada. Mina ei ole kohanud sellist suhtumist, et eestlased oleksid nagu teise sordi inimesed. Ja kui mu lapsed ütlevad, et on tegelikult eesti päritolu, siis enamasti on reaktsioon väga positiivne: öeldakse tihti, et oi, me just käisime Eestis puhkamas, me tunneme seda maad!
Tegelikult on eestlastesse kahte sorti suhtumist. Ja eks eestlasi ongi siin kahte sorti. Ühed on tublid tööinimesed, kellest soomlastel on väga hea arvamus. Eestlasi töötab siin kõigis ametites – on arste, professoreid, bussijuhte, ehitajaid. Ja neisse suhtutakse hästi. Aga teised eestlased on need, kellest mõnikord loen ajalehest – kuidas keegi on jälle musta mütsiga kullapoes käinud. Siis on mul küll piinlik.
Mis eestlasi üldse Soome tõmbab?
Eks igal inimesel, kes tuleb, on oma põhjused ja oma lugu. Aga palju tullakse muidugi raha pärast. Ja Soome on lähedal, siia on kerge tulla. Ning kultuur on sarnane.
Kui ma olin just siia elama kolinud, siis mõtlesin küll tihti, et lähen nüüd kohe Eestisse tagasi. Aga mu lapsed käisid siin koolis ja see poleks olnud nii lihtne. Võib öelda, et ma tulin siia mehe pärast, aga jäin laste pärast. Ja oma töö pärast.
Mulle meeldib siin elada, sest siin on rahulik ja turvaline. Vanemad ei pea oma laste pärast muretsema. Lapsed võib täitsa julgelt õue mängima saata. Asjad toimivad.  Sa tead, et bussid sõidavad õigel ajal, rongid sõidavad. Ma tean, et mu lapsed saavad hea hariduse, et nendega arvestatakse, neid kuulatakse, et haridus ei sõltu rahakotist. Põhikoolilapsele ei pea harilikku pliiatsitki kaasa panema – kõik on olemas. Ühiskond hoolitseb oma vanurite ja kõige nõrgemate eest.

Naams oli kolmanda lapsega Soomes kolm aastat kodus, enne kui esimest korda tööle läks. Ta oli Eestis töötanud lasteaias ja nii läks ta siingi tööle lasteaeda. Tema esimene töö Soomes oli hoolt kanda lasteaias käiva Downi sündroomiga lapse eest. Laps käis tavarühmas, aga tal oli vaja inimest, kes oleks lasteaias hommikust õhtuni vaid tema päralt.
Kui Naams õppis soome keele korralikult selgeks, sai temast eelkooliõpetaja. Ta näitab uhkusega porgandeid, mida tema rühma lapsed ise lasteaia peenral kasvatasid. Neid on kaks ämbritäit. Üks porgand on pandud suurendusklaasi alla. „Nii saab iga laps ise vaadata, kui must on porgand, ja otsustada, kas pesemata porgandit süüa on hea mõte,” ütleb Naams. Ja mida tehakse ülejäänud porganditega? Et seda otsustada, kutsuti kokku laste koosolek. Lapsed otsustasid: osast porganditest küpsetatakse ühiselt pirukas. Ja ülejäänutest keedetakse üheskoos porgandi-õunamoosi. See omakorda müüakse maha (näiteks lasteaia lapsevanematele) ja saadud raha eest ostetakse rühmale uus mäng. Nii õpivad lapsed korraga seda, kuidas tehakse toitu ja kuidas taimed looduses kasvavad, ning demokraatiat ja isegi ettevõtluse algtõdesid.

Laste koosolekud on selles lasteaias tavaline asi. Koosolek kutsuti kokku ka selleks, et lapsed arutaksid: mitu mänguasja võib igaüks kodunt aeda kaasa võtta? Kas mitte ühtegi, kaks, kolm või nii palju kui igaüks tahab? Lapsed otsustasid, et igaüks võib kaasa võtta kuni ühe mänguasja, sest esiteks on aias niigi piisavalt mänguasju ja teiseks mindavat siis, kui kodunt on liiga palju asju kaasa võetud, tülli.

Laste koosolek toimub ka siis, kui keegi on kedagi kiusanud või halvasti öelnud. Siis arutatakse ühiselt, miks juhtunu on paha ja kuidas selliseid asju tulevikus ära hoida.
Naams peab oluliseks, et kasvatajatel oleks laste jaoks piisavalt aega. Tema tööpäev on seitsme tunni pikkune. Soomes on ühes lasteaiarühmas kuni 22 last. Alla kolmeaastaste laste rühmas peab olema üks kasvataja iga nelja lapse kohta, suuremate laste rühmas üks kasvataja iga seitsme lapse kohta. Selles lasteaias, kus Naams töötab, on väikeste laste rühmas 13 last, kelle kohta on üks õpetaja ja kaks kasvatajat. Naams ise töötab aga koolieelikute rühmas, kus on 22 last, kelle kohta on kaks õpetajat, üks kasvataja ja üks abikasvataja.

Mille poolest soome ja eesti lapsevanemad erinevad?
Eestlased on närvilisemad. Lapsi kannustatakse kogu aeg tagant: tee kiiremini, astu nüüd ruttu, muidu jääme hiljaks!
Olen mõelnud ka Eestis tavaks olevatele koolikatsetele. Soomes tehakse koolikatseid vaid lastele, kellel on erivajadus – et näha, kas ta sobib tavakooli, et näha, kas ta peaks veel üheks aastaks lasteaeda jääma. Muidu käivad kõik lapsed tavalises, kodulähedases koolis.
Mida kooli minev soome laps oskama peab?
Kooli minnes peab soome laps tundma tähti ja numbreid, aga lugemisoskust ei eeldata. Miks peakski – kool ongi ju selleks, et lugema õppida! Sel ajal, kui eesti lapsed harjutavad vigadeta etteütlust kirjutama, et eliitkooli ikka sisse saada, soome lapsed mängivad. Mäng on väga tähtis. Selle kaudu õpitakse ju sotsiaalseid oskusi.
Soome koolid on (rahvusvahelises PISA haridusuuringus – toim) maailma parimad, aga siin ei tähtsustata võistlust. Lastele tehakse selgeks, et sa õpid iseendale. Mitte selleks, et olla teistest parem, mitte selleks, et emme ja issi on tige, kui sul on halb hinne.
Soomes on tähtis, et lapsed õpiksid oma peaga mõtlema ja küsimusi esitama. Minu arvates ei näita lasteaialapse kooliküpsust mitte see, kui ta kirjutab vigadeta etteütluse, vaid see, kui ta küsib: miks ma sellist etteütlust üldse praegu kirjutama pean? Milleks siis kool on?
Soomes ei ole sellist meeletut võistlust nagu Eestis, kus lastele sisendatakse: sa pead olema kõigist parem, parem, parem.
Miks vigadeta etteütluse kirjutamine halb on?
See teadmine, kas kirjutada „kurg” või „kurk”, ei tule ju moosipurgist! Selleks treenimine toimub ju laste mänguaja arvelt. Vanemad ütlevad töölt tulles närviliselt: nüüd sa pead õppima, sa pead sinna kooli sisse saama, tavalises koolis sa ei saa nii head haridust!
Loomulikult on andekaid lapsi. Neid, kes on andekad muusikas, kunstis. Neid peab toetama. Aga laste eelõpetamine koolikatseteks on vale. Lapsed lähevad närviliseks, neil on kogu aeg tamp peal ja nad kardavad teha midagi valesti. Soome lastel on olemas lapsepõlv. Mängud arendavad suhtlusoskust ja fantaasiat ning oskust ise mõelda ja küsida.
Aga üks asi, mida olen mõelnud nii Soome kui ka Eesti lapsevanemate kohta, on see, et tänapäeval on vanemad ebakindlad. Arvatakse, et lapsega peab kogu aeg keegi professionaal tegelema. Et selleks, et laps füüsiliselt areneks, pean ma ta autoga kuskile trenni sõidutama, et spetsialist teda arendaks. Ehkki lapse trenni saatmise asemel võiksid ema-isa lapsega ise metsas käia ja koos olla.
Kas on reaalne, et lähete Eestisse tagasi elama?
Never say never. Võib-olla kunagi pensionipõlves tõesti. Küsisin sama küsimuse ka oma tütardelt, kes ütlesid, et nemad kujutaksid Eestisse elama minekut ette vaid lühiajaliselt. Kui mu tütred saaksid vabalt valida, kus elada, siis üks neist koliks elama Aasiasse, teine Brasiiliasse. Üks neist on olnud vahetusüliõpilane Singapuris, teine Brasiilias.
Mu tütred ütlesid, et neid natuke hirmutavad eesti mehed. Soome mehed on rahulikud, aga eesti mehed on närvilised, räägivad agressiivselt, nagu oleksid kogu aeg kurjad.
Mida peab arvestama eestlane, kes kolib Soome elama?
Esiteks seda, et soomlased on rahulikud inimesed. Kõik käib aeglaselt. Teiseks seda, et soomlane on sõnapidaja inimene. Kui sa ütled talle, et saame homme kokku, siis soomlane eeldab, et saamegi. Kui ütled, et helistame, siis see ei tähenda, et võib-olla helistame, vaid see on lubadus. Ei ole sellist asja, et viskad killu, et homme lähme kalale. Sest kui oled soomlasele öelnud, et homme lähme kalale, siis ta ootab sind järgmisel päeval, saapad jalas.
Teil on kaks kodumaad: Eesti ja Soome. Kumb teist neile ikkagi kallim on?
Kallim on ikka see maa, kus on sugulased, sõbrad ja kus on olnud lapsepõlv. Minul on need kõik Eestis. Ja Eesti on mulle kallim. Aga minu laste lapsepõlvemaa on juba Soome.

Kell on saanud üheksa. Lahti lasteaias on veel neli last, kellega tegeleb kaks kasvatajat. Neile antakse süüa: pakimahla ja juustuvõileiba. Seejärel pannakse lapsed tuttu – seniks, kuni vanemad järele tulevad. Tiia Naams sõidab aga koju – jalgrattaga nagu alati.