Tiia Piho: Kas me töötame üle?
Olen kokku puutunud ka Rootsi tervishoiusüsteemiga – tookord ei jõudnud ma ära imestada sealse personali rahulikke töötingimusi.
Ületöötamises ja stressis pole midagi head.
Kas 40 töötundi – Eesti inimeste keskmine töötatud tundide arv nädalas – on vähe või palju? Ületöötamist ja läbipõlemist ei saa taandada üksnes nädalas töötatud tundide arvule, sest suurt rolli mängivad ka stress, suhted töökohal, tööga kaasnev vastutus, töö intensiivsus ja töökeskkond ise.
Ületöötamisest ja kurnatusest tulenevad riskid on erinevad. Nõrgeneb immuunsüsteem, kurnatuseseisund soosib külmetus- ja viirushaiguste teket, mis omakorda võivad viia halvemal juhul südametüsistusteni, kui neid nii-öelda püstijalu põdeda. Riskantsemas seisus on töötajad, kes on üle 40 aasta vanad.
Meie ühiskond peaks paremini arvestama füsioloogilise vananemisega kaasnevaid muutusi. Töö peaks olema kohandatud individuaalselt paremini sobivaks. Vaid reaalseid muudatusi tehes saab hea seista, et meie riigis jätkuks hea töövõimega maksumaksjaid hoolimata negatiivsetest demograafilistest prognoosidest.
Eri ametitega kaasnevad erinevad riskid. Näiteks supermarketi kassapidajal, kes istub kassas 8–12 tundi, võib tekkida käte füüsiline ülekoormus. Kassapidajatel on väga oluline pidada regulaarseid puhkepause.
Avatud kontor kurnab
Erinevalt füüsilisest tööst on aga vaimse tööga kaasnevaid riske ja vastutust raskem mõõta. Kõige kurnavamate elukutsete esindajateks ei saagi pidada ainult füüsilise töö tegijaid, vaid inimesi, kes teevad kõrge psühhosotsiaalse pingega tööd – tippspetsialiste, kellel on suur vastutus, kes vastutavad teiste inimeste elude, suurte varade või firma käekäigu pärast. Psühholoogilisi ohutegureid võivad veelgi suurendada halvad töösuhted, töö halb organiseerimine, sealhulgas ka türannist ülemused.
Kuidas läbipõlemist ära tunda? Mõnikord inimene ise ei märkagi seda, mida aga märkavad kõrvalseisjad. See võib avalduda suurenenud ärrituvuses, kergesti solvumises, teravalt ütlemises või selles, kui klienditeenindajal tekivad ühtäkki suhtlemisraskused. Aga inimesed on erinevad, nende puhul, kes elavad rohkem sissepoole, võib ületöötamine ja läbipõlemine avalduda unehäiretes, ka valudes ja rütmihäiretes.
Tänapäeval on moes nn avatud kontorid. Aga mina arstina ei pooldaks neid üldse. Kui ühes ruumis istub palju inimesi, siis nad sageli segavad üksteist. Üks kolleeg vestleb teisega, keegi räägib telefoniga, keegi klõbistab arvutis, töökeskkonnas on pidev müra. See tekitab vaimset kurnatust ja keskendumisraskusi. Sellises keskkonnas on raske isegi arvuti taga midagi mõistlikku kirjutada! Avatud kontor, sealne müra ja keskendumisraskused vähendavad tööviljakust.
Mina soovitaksin avatud kontori töötajatel võimalikult palju töötada kodunt või tööl kanda kõrvaklappe. Ja tööandjad peaksid mõtlema vaheseinte ehitamisele.
Kuidas saab läbipõlenud ja ületöötanud inimene end aidata? Kui läbipõlenud inimene on jõudnud niikaugele, et tal on unehäired, ta on magamata vms, ei ole ta enam töövõimeline. Nii mõnigi selline inimene vajaks haiguslehte. See aitaks natuke puhata. Aga vahel olen mina soovitanud inimestel hakata ka teisele tööle mõtlema – kui puudub lootus, et praeguses töökohas olukord paraneb.
Tööandja saab töötajate läbipõlemise vältimiseks palju ära teha. Kui konkreetse tööandja töökeskkonnariskid on kaardistatud, tuleb olukorra parandamist alustada sealt, kus on probleemid kõige suuremad. Tähtis on hoolitseda pingevabade suhete eest töökollektiivis. Sellel, kes töötab rahulikult, rõõmuga ja pingevabalt, ei jää ka füüsis ega vaim nii kergesti haigeks. Tähtis on ka töötajate tunne, et tööandja hoolitseb nende eest: näiteks saadab kord kuus massaaži, võimaldab õhtul soodsamalt trenni minna.
Samal ajal ei saa me läbipõlemist sada protsenti ainult tööle taandada, siin mängib rolli ka eraelu. Kui üheaegselt pole korras ei töö- ega eraelu, siis on oht, et probleemid võimenduvad mõlemas sfääris.
Kui keskmiselt töökalt eestlaselt küsida, kui palju ta nädalas tööd teeb, vastab ta ikka truult nagu soldat: „40 tundi nagu ette nähtud.” 1880 tundi aastas, mida OECD uuring näitab, teebki 48 40-tunnist töönädalat ja neli nädalat puhkust. Samal ajal on see ju ideaalvariant, mitte reaalsus.
Kaheksatunnised tööpäevad võitlesid juba revolutsioonilised madrused kätte, aga kummaline, et need ligi sajandiga lühenema pole hakanud. Kuna ükski Eesti ametiühing pole piisavalt tugev, et ületunde maksustada või puhkepäevadel töötamise eest topeltpalka küsida, siis töötatakse rõõmuga ja lisatasuta ka vabal ajal. Praegu on ju rõõm, et on koht, kuhu hommikuti minna.
40 tundi vastataks ka siis, kui ka rohkelt oma isiklikku aega õhtuti ja nädalavahetustel töiste teemadega rakkes ollakse. Tööd ei tohi eestlase käest ära võtta, see on selge juba „Maleva” filmist peale. Selle tahavad eestlased ise ära teha.
Aga kas tänapäeval on üldse võimalik tõmmata piiri töö ja vaba aja vahele? Kui tööl olemine tähendab lihtsalt emotsionaalset eemalolekut ka kodus?
James Ramsden
Tallinna Drink Bari juhataja
Ma tulin siia Ühendkuningriigist seitse aastat tagasi ja ma võin öelda, et eestlased teevad päris palju tööd, aga võib-olla mitte kõige efektiivsemal viisil. Eestlased pole alati kõige ajatundlikumad oma tööharjumustelt. Selles mõttes, et mõnikord võib kuluda kaks nädalat asja tegemiseks, mille võiks ära teha ka ühe päevaga.
Eks asi ole ka töö korraldamises juhtide poolt. Eestis kipub töö olema väga selgepiiriliselt ära jaotatud valgekraede ja sinikraede vahel. Lõhe on liiga suur. Briti juhtide puhul on rohkem märgata sellist käed-külge-lähenemist, on rohkem mentaliteeti, et juhataja on ka töötaja ja töötab teiste töötajatega kõrvuti.
Minu mulje kohaselt kardavad siinsed töötajad päris sageli oma algatust ilmutada, sest nad on ka rohkem hirmul selle pärast, et nad võivad karistada saada. Selline hirm ülemuste ees kipub nullima loovust ja teistmoodi mõtlemist. Minu soovitus töötajatele oleks vaadelda oma tööd rohkem võimalusena end näidata, selle üle uhkust tunda ja redelit mööda üles liikuda.
